Kirjutas: anne
Iseendast ei ole ju EPLO nii tähtis, et teda aina meenutada, sest on veel palju teisi avatud uksi. Põhjus ei olegi tribüüni puudumises, vaid selles, milleni võib viia kõnekoja esimene suletud uks.
Selleks järgnev lühiülevaade viimastest seaduseelnõudest, mis koostatud suletud kabinettide vaikuses ja mis võivad ka ise kaasa tuua sügavama vaikuse.
"Riigikogu uputavad justiitsministri seaduseelnõud," kirjutas Eesti Päevalehes 28.01.2010 Raimo Poom:
1. Avaliku teenistuse seadus
2. Avaliku teabe seaduse muudatused (isikuandmete kaitse seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse muutmise seadus)
3. Allikakaitse seadus (ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus)
4. Erakonnaseaduse muudatuste kava (erakonnaseaduse ja teiste sellega seotud seaduste muutmise seadus)
5. Kohtute seadus
Ning jätkas: "mille kvaliteet on kaheldav".
Ilmselt viimasest asjaolust lähtudes palus Raimo Poom 14. jaanuaril justiitsministrilt intervjuud selgitamaks viimase aja õigusloome põhimõtteid, sest justiitsminister Rein Langi otsesel või kaudsel juhtimisel riigikokku saadetud seaduseelnõude teoreetilise jõustumise korral korraldataks radikaalselt ümber vähemalt pooled põhimõttelised riigi ja tema kodanike suhete valdkonnad. 25.01. Rein Lang keeldus intervjuust, tuues põhjuseks samal päeval Eesti Päevalehes ilmunud artikli. Tegelikult ilmus seal sellel päeval koguni kaks asjakohast kirjutist: Uno Lõhmuse "Poliitikast ja kohtuniku sõnavabadusest" ning Vallo Toometi ja Mirko Ojakivi eriti valus "Uus avaliku teabe seadus viib Eesti vargsi vaikivasse ajastusse", sest, nagu artikli autorid kirjutavad, "kaob selle seaduse jõustumisel kodanikel igasugune võimalus saada teada, milline on Eesti kaitsevõime ja kas see vastab rahva poolt oluliseks peetavatele ohtudele. Keegi ei teaks ka seda, millised ametnikud langetavad otsuseid ja teevad ettepanekuid, mis peaksid riigi kaitsevõimet suurendama. Kõik see mattub saladuste uttu ja ametkondlikuks kasutamiseks tembeldatud dokumentide taha, kust avalikkusel ei ole võimalik aru saada, kes, millest lähtudes ja mis eesmärgil otsuseid teeb. Praegu kehtiva korra kohaselt saab nii välis- kui ka kaitsepoliitiliselt tundliku info nii ehk naa riigisaladuseks tembeldada, kuid nüüd tahetakse lisada klausel, mille järgi peaks avalikkuse eest kinni mätsima ka ülejäänud kaitsepoliitikasse puutuva teabe, millele pole seni veel salastamise põhjendust leitud." Kaitse-, välis- ja siseministeerium ning riigikantselei saavad seaduslikul alusel õiguse mitte avalikustada nende avalike teenistujate nimesid, kes sellise teabega kokku puutuvad. Ivar Tallo sõnul ei ole niisugune salastamine demokraatia arengule hea.
Meenutades olukorda enne Teist maailmasõda Eestis ja Soomes, märkis Mart Laar, et Soome päästis Nõukogude okupatsioonist just infovabadus: põhjanaabrite poliitikute tümitamine suukorvistamata meedia poolt ja parteide rohkus. Eestis toimunud ajakirjanduse tasalülitamine läks Eestile maksma riikliku iseseisvuse.
Niisiis eelnõud, „mille kvaliteet on kaheldav.“
Eelnõud on välja töötatud justiitsministeeriumis ning peaksid sellest johtuvalt olema parimad, kuid teenivad siiski mitmelt poolt kriitikat, kaasa arvatud nendelt, keda nad otseselt puudutavad, sest neid ei ole koostamisse ega aruteludesse kaasatud.
¤ Avaliku teabe seadust on käsitletud eespool nimetatud artiklis.
¤ Meedia allikakaitse seaduse eelnõu kohta kirjutab Raimo Poom, et selle järgi saavad riigi uurimisorganid laia voli allikate kaitsmise asemel kohustada ajakirjanikke terves hulgas menetlustes oma allikat just paljastama, seda ka juhul, kui ajakirjandus käsitleb infot, mida keegi peab ameti- või ärisaladuseks, kui aga ajakirjanik keeldub, siis ootab teda kuni aastane vangistus.
¤ Erakonnaseaduse muutmise ettepanekust ei selgu, et koostamisel oleks kaasatud erakondade esindajaid või poliitikateadlasi. Erakondade rahastamise korrastamise ja selle kontrolliga seonduvas seaduses on kontroll pandud vabariigi valimiskomisjonile, kellele tuleks anda erakondi jälgiva riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni töötajad ja vahendid. Ei ole aga selgust, kas küsimust arutati valimiskomisjoni ja vastava erikomisjoniga. Tõnis Saarts kirjutas artiklis "Parteide rahastamine – poliitikute võit", et valimiskomisjon kontrollina oleks kindlasti parem kui senine olukord, kus poliitikud kontrollivad poliitikuid, aga valimiskomisjonil pole piisavalt pädevust ja jõudu sisuliseks, põhjalikuks ja pidevaks kontrolliks. Parimaks peab ta siiski täiesti eraldi sõltumatu organi loomist, nagu on paljudes Euroopa riikides.
¤ Kohtute seaduse eelnõu arutelud olevat toimunud laias kohtunike ringis, kuid ometi kirjutas kaks kolmandikku riigikohtu kohtunikke erakordse avalduse, et pakutaval on vähe ühist nende arusaamaga kohtusüsteemi arendamise suunast. Uno Lõhmus artiklis "Poliitikast ja kohtuniku sõnavabadusest" märkis, et Riigikohtu esimees süüdistas meedia vahendusel kohtunikke "täiel rinnal poliitikasse trügimises", selliselt seati kahtluse alla ka kohtuniku sõnavabadus. Hea tava järgi hoidutakse demokraatlikes riikides nimetamast kõrgema kohtu etteotsa tipp-poliitikut, sest kohus on sellise nimetamise korral kergesti haavatav.
Sulev Valner artiklis "meeleheitel riigikohtunikud" kirjutas, et "On üks põhiväärtus, mille kompromissitu kaitsmine ühendab küllap alati ja igal pool demokraatlikus ühiskonnas kohtunikke mitme teisegi eluala, sealhulgas näiteks ajakirjanikega. See väärtus on sõltumatus."
Ta meenutab aega 3-4 aastat tagasi, mil tehti uut rahvusringhäälingu seadust. (Ka siis oli üks eelnõu algseid autoreid ja peaideolooge justiitsminister Rein Lang, ehkki formaalselt esitas selle menetlusse kultuuriminister Raivo Palmaru.) Ka siis käis võitlus sõltumatuse pärast: kas ringhäälingut juhtiv nõukogu politiseeritakse totaalselt, määrates sinna ainult poliitikuid. Eelnõu vastu koguti hulk prominentseid allkirju, seadus kujunes paremaks ning ringhäälingu nõukogu koosneb siiski ainult poolenisti parteide esindajatest.
Praegu menetluses oleva allikakaitse seaduse eelnõus näevad uurivad ajakirjanikud jälle tõsist ohtu käte väänamiseks ja ehkki kõneldakse justkui ajakirjanike ja nende allikate kaitsmisest, tekib korduv muster.
Üks algatus teise järel ründab kellegi sõltumatust ja propageerib suuremat poliitilist kontrolli mingi eluala üle. Ja kõik need tulevad ikka ühest ja samast kohast.
***
Kive pillutakse vastastikku.
ERR-i juhatuse esimees Margus Allikmaa tundis pärast ringhäälingus edastatud sõnumit poliitik Jürgen Ligi 3. veebruari pöördumises ähvardust, Reformierakonna peasekretär Kristen Michal leidis, et meedia peab suutma taluda kriitikat seda suukorvistamiseks sildistamata.
Hagi Šein peab põhjuseks tõsisemaid poliitilisi ja rahandusalaseid pingeid ühiskonnas. Poliitikud näevad praegu ringhäälingut sellisena, kes muudab läbi suruda tahetava probleemi poleemiliseks.
Lugeja ja kuulaja rahva hulgast küsib: Kui meedia ei saa kõnelda ega kõnele ning ei lase rahval kaasa kõnelda, missugused seadused meid siis ootavad?
Just murest saabuda võiva vaikuse pärast on ajendatud ka jätkuvad sõnavõtud ühe suletud kanali pärast ajakirjanduses, kanalit ennast ületähtsustamata.. Suukorvistamine algas lihtsast lugejast, kes lambana püüti juhatada tarasse. Kui need lambad lähevad vaikides, siis missugused on järgmised?
17 kommentaari:
§§ kohustada ajakirjanikke terves hulgas menetlustes oma allikat just paljastama, seda ka juhul, kui ajakirjandus käsitleb infot, mida keegi peab ameti- või ärisaladuseks, kui aga ajakirjanik keeldub, siis ootab teda kuni aastane vangistus. §§
Kes enam julgeb infot anda,kui ajakirjanik ei tohi allikat kaitsta? Roheline tee kõigelubatavusele ühel teatud tiival, teisel aga tabalukk suu ette.
KOmmentaar tänasest Päevalehest:
' mida kaotas või võitis nüüd suuuuuuuuur ajaleht, mis keeras kinni kanali, mis oleks kogu selle "loo" üksipulgi rahvalikult, rahvatoonis ja hirmu tundmata lahti harutanud - nende neetud anonüümikute kaotamisega tglt meedia suukorvistas end ise!
Seletan: kriitika, mis enne tuli ükskõik siis, millise uudise
peale, mis tundus või oli selgelt vale, võlts, väär, nn.kallutatud, tuli meedial parandada järgmiste artiklitega. Sest anonüümikud sülitasid mitte ainult tuld-tõrva, vaid ka paljakskistud fakte. Praegu (ja seda tõestas H.Šein üllatava otsekohesusega) võib meedia rääkida mistahes ilma mingit hirmu tundmata, kuid ikkagi nii, et pole vaja karta kriitikat. '
Ei lähe lambana - tubli Agnes tõestab perioodiliselt, et ega kvaliteetsemat kommentaari kui isikunimestatu ikka ei ole. Aamen.
Teema tundub tõesti teravam olevat, kui arvata oskaks - tänases EPL taas kord artikkel ajakirjandusest, mis lõpeb teatega, kui tore on anonüümikute kadumine.
Uskumatu. Arvestades, mida nende ülivähestes isikustatud kommentaarides lugeda on.
Ja lugu ise... (R:Sikk) "Ajakirjandus saab olla vaid niisama hea või halb, kui on tema lugeja, vaataja."
Sedasorti loogika on mind jätkuvalt hämmeldanud. Miskipärast prostitutsiooni üldiselt eriti ei lubata, kuigi nõudlus on, ja mitte väike. Narkootikume ka nagu mitte, või kui, siis leebemaid. Miks peab siis neile vastu tulema, kes tahavad teada, kas Britni püksikutega või ilma ja kellega Gaabriel parajasti? Vähe sellest, mul pole pealkirjast pääsu ka siis, kui EI taha teada?
Ühesõnaga, kas ikka peab igale nõudmisele pakkuja tekkima, olgu või nõudjaid palju - sest pakkuja tekitab neid juurde ja pärast hea seletada - aga nad tahavad!
Ei saa päevalehe autorid torketa anonüümsete pihta, ise vist hammustada saanud. Pole viga, autor hammustanud paljusid kommenteerijaid ka, erineva nägemise mõttes. Mujal võetakse rahulikult, esialgu. Resistentsus.
"Ajakirjandus saab olla vaid niisama hea või halb, kui on tema lugeja, vaataja."
Kui lähtuda sellest, et meedia väljendab, loob ja taastoodab ühiskondlikke väärtusi, hoiakuid ja käitumisviise, siis peaks meedial olema ka tarbijat (lugejat, kuulajat, vaatajat) suunav ja kasvatav funktsioon. Lugeja, kuulaja, vaataja ei peaks olema jäetud üksi enda kallal arendavat tööd ja väärtuskasvatust tegema.
Suur hulk koolijütse ei tahaks üldse õppida rohkem kui koolipoisi-kolmele, ega sellepärast nõudmisi neile esitamata jäeta ning programme kärbita.
Nii peaks ka meedia püüdma madalusest üles tõsta, mitte sood juurde toota põhjendades, et nad ei tahagi muud.
Allavoolu ujuda on muidugi kergem.
väga hea võrdlus. Kusjuures 'klienditeenindaja' mentaliteeti on ju püütud ka koolidesse sisse viia, paraku.
Repliik: ametnike looritamine annab vastupidise tulemuse
10.02.2010, 09:26
Eile otsustas riigikogu põhiseaduskomisjon üksmeelselt, et kaitseministeerium, siseministeerium, kaitsevägi ja riigikantselei vajavad ametnike looritamise privileegi, sest nii saab Eesti end kaitsta välisluurajate uudishimu eest.
Mõned protsessid meie ühiskonnas on etteaimatavad. Aga kuna nad on ka kurjakuulutavad, siis püütakse end ja teisi panna uskuma, et NII hulluks need lood vast ka nüüd ei lähe. Paraku antakse sellise põõsassepugemisega käest initsiatiiv, muututakse passiivseks soovmõtlejaks: äkki läheb see pauk ikkagi mööda?
Umbes kaks aastat tagasi kirjutasid paljud ajakirjanikud, millise hoobi sõnavabadusele võib anda see, kui kurikuulus Vjatšeslav L. peaks oma kohtuprotsessi võitma. Räägiti kommentaariumite sulgemisest, tagasilöögist kodanikuühiskonna arengule.
Nagu me nüüd teame, Leedo võitiski protsessi. Ja kuigi me ei tahtnud (ei julgenud) seda uskuda, ongi käivitunud needsamad stsenaariumid, mida tollal kardeti.
Seepärast ei tohi eirata kuhjuvaid tumedaid pilvi nii meie meediamaastiku kui ka kogu ühiskonna kohal. Olgem valmis halvimaks ja küsigem - kas avaldada valjuhäälselt oma muret taoliste arengute pärast, kuni see veel võimalik on, või hiljem takkajärgi targana lihtsalt nentida: nojah, seda oligi arvata!-?
Kuni see veel võimalik on...
Päevalehes paraku enam ei ole!
See, et Leedo protsessi võitis, oli etteaimatav ja isegi teretulnud. Sõim ei ole kriitika. Ütlesin minagi tookord seal üht-teist, aga ma ei sõimanud Leedo isikut. Avaldasin vaid küllalt krõbedate sõnadega arvamust, aga ei sõimanud. Ka anonüümsena (niivõrd-kuivõrd) peab eelkõige austama mingeid piire. Lihtne on öelda: Sa oled siga, näri pori! Aga alandab see ütlejat ennast eelkõige.
http://www.postimees.ee/?id=222461
http://www.postimees.ee/?id=223333
Armsad kaaspagendatud, mida te nendest arvate?
avlis
Ei pea ära ootama, et keegi teine millegi kohta arvamuse kirjutaks. Pliiats kätte ja ise kirjutama!
Selleks see koht siin ju on. Millegipärast ei ole aga keegi peale anne sellest tegelikult aru saanud, et see siin ei ole ajaleht, mille hommikul kätte võtad ja asud uudiseid lugema. See siin on kõigi teha ja kõik saavad artikleid lisada. Tarvitseb need vaid saata aadressile pagendatu@google.com ja asi korras.
Lugesin Avlise poolt viidatud Postimehe Tarmo ja Urve arvamuslugusid. Kus nad tunduvad muretsevat, et liiga palju mõeldakse "sinimustvalgelt" ja et alternatiivid ei pääsevat püünele. Oh ei, Eestis on igasugust teist värvi mõtlemist küll ja küll. Ma arvan sadades tuhandetes. Eriti Kirde - Eesti kandis. Ja seda teist värvi/e toetavat mõtlemist teispool Narvat ja Peipsit.
Ka Tarmo ja Urve lood ju ilmusid. Takistuseta. Millest siis selline ving? Et "sinimustvalged" on liiga vähe tolerantsed või, ja on tõrksad hakkamast teist värvi mõtlema?..
Tarmo ja Urve, minge elage veidi seal kirde pool ja vahest saabub teilegi mõistmishetk.
On asju, milles ei saa järeleandmisi teha.
Aaviksoo poolt väga hea ütlemine. Oli sel siis mingi tagamõte või paralleelitõmme, on Aaviksoo enda asi. Et näiteks herr Hitler mõne mõtte välja ütleb, ei muutu mõte sellest tema isiku tõttu halvemaks ega paremaks.
Pagendatutele. Nojah, ega see kirjutamine nüüd nii lihtne polegi. Et mida kõlbaks ka teistele arvamiseks saata. Asjad tahavad veel vähe settida ja vaagida. Peab olema midagi olulist. Ja teema peaks kirjutajal küllalt selge olema.
Kunagi koolis oli igavene häda nende kirjanditega, mis tuli tunnis valmis saada. Mitte, et midagi öelda poleks olnud, aga see kirjasoon ei jõudnud kunagi õigeks ajaks stardipakule.
Aga eks näis. Annel tuleb välja küll. Ja nahaparkalil.
Annel tuleb välja tõesti ja sellega on latt ka kõrgele seatud :)
Nahaparkal kahjuks piirdub kommentaaridega selle asemel, et peapostitusse püriks. Kahju.
nojah, aga pea-postitus ei pea ju kirjandi mõõtu olema. See blogide võlu ongi.
Ei pea. See võib olla ka lihtne nupuke, lihtsalt teema tõstatus.
Postita kommentaar