Lihtsalt repliik
Paljud represseeritud on üllitanud oma mälestusteraamatud ja hiljuti lisandus sellesse nimekirja Lagle Parek enda raamatuga "Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan".Ehk ei räägikski neist raamatuist - ainult loeks - kui ei kriibiks kõrva selliste raamatute autorite poolt alati öeldu, et "endistel", kes ka praegu võimul, ei maksa mingeid erilisi paljastusi karta. Samas ütles Lagle Parek tele-eetris lause "Naeruväärne, kuidas pisikesed närakad käituvad". Seda siis, kui just oli ilmunud Pesti raamat.
Kas selliste poolikute tõdedega mälestusteraamatud on seda väärt, et neid kümnete kaupa ilmutada? Kas need enam ongi mälestusteraamatud? Kuigi tõde ei ole kunagi absoluutne, ei ole mahakriipsutustega mälestused tõelised mälestused.
Siinkohal tahan ära märkida Mihkel Raua kirjutatud "Musta pori näkku", mis on kirjutatud tõepoolest mälestustena. Midagi varjamata ja häbenemata ja kartmata. Kuigi valdkond on teine, saab paralleele ju siiski tõmmata.
Alati võib ju luua ilukirjandust kui sulg jookseb. Siis ei pea pooli mälestusi ära unustama või varjama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar