Keskerakond loodab Jaan Männikule?

Täna Delfis kiidab Kadri Simson Jaan Männiku uue parempoolse erakonna loomise ideed. Esmapilgul üsna erakordne, sest seni on Keskerakond kõigi uute poliitiliste jõudude turuletulekut asunud kibekiiresti maha tegema ja naeruvääristama.

Mis on siis seekord teistmoodi? Põhjus on ilmselt valitsuserakondade reitingu languses. Kui varem oli Reformierakonna toetusprotsent mäekõrguselt üle teiste, siis nüüd sörgivad oravad sotside ka keskide sabas. Uue parempoolse erakonna tulemine hajutaks valijate hääled ja Keskerakond oma andunud valijatega lõikaks loorberid. 

Kohalikel valimistel ei ole Keskerakonnal ju muret: lasnamäelased valivad ikka oma Edgarit ja Keskerakond võtab Tallinnas võidu. Muu Eesti ei paista tegelikult ühelegi erakonnale korda minevat. No võibolla Tartu on veel selline koht, kus tasub võidelda. Need kaks kohta panevad jõupositsioonid paika. Aga riigikogu valimistel on hoopis teine lugu: hallipassimehed valida ja ei saa ja tasuta transport on meelitanud Tallinna elanikeregistrisse ennast möllima üle Eesti mõned tuhanded inimesed, kes ei pruugi oma häält mitte Savisaarele anda. Tasuta transpordile vaatamata. Ja siin ongi Keskerakonnale lausa hädavajalik uue parempoolse erakonna tulemine. 

Küllap saame veel mitmeid kordi enne riigikogu valimisi kuulda ja lugeda, kuidas Keskerakond võtaks kahel käel vastu uue paremerakonna sünni.

Iseasi, kas see Keskerakonda aitab. Kui valitsusse mindaks uue loodava (kui!) paremerakonnaga, tõmbab Savisaar suure strateegina sellele uuele kohe ka vee peale. Erakond, kes läheb koalitsiooni koos keskiga, ei ole kaua populaarne.

Üha enam jääb mulje, et järgmiste riigikogu valimiste järel saame me endale Keskist ja Refist koosneva koalitsiooni, sest kummalgi neist ei ole teisi valikuid.

Unest ärkamine

Ennäe, mis ma üles leidsin - pagendatute blogi! Kolm aastat tagasi ellu kutsutud blogi, mille tingis tolleaegse EPLO kommentaariumi sulgemine anonüümitele 2009.aasta lõpus.Tegelikult ei saanud sellest blogi, millist ma salamisi lootsin. Tublisid kirjutajaid oli küll mitmeid, kuid ühele inimesele käis selle pidamine siiski üle jõu ja jagada ei tahtnud. Miks? Tahtsin kinni pidada stiilist, kus ei ole otsest räuskavat ärapanemist, kus ei räägita asjadest, millest ei teata ja kus arvamusavaldused jäävad kõige selle - ja eelkõige viisakuse - piiridesse. Nii ta jäi.Nüüd aga asun uuesti kirjutama. Vahepealse kolme aasta jooksul on palju muutunud ja palju jäänud samaks.

Head Vabariigi aastapäeva!

Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»

/Teineeestlase õnnesoov postkastist/

Kuhu oled teel, Päevaleht?

Täna Päevalehte lahti lüües avastasin, et kui eile nägin Jaan Õmbluse artikli "Töötud loovad oma majanduse" all kuus või seitse kommentaari, siis tänaseks oli neid alles vaid kaks.  Mis siis juhtunud on? Kommentaarid olid ju ometi märgistatud kvaliteeti tagava ID-kaardiga.

Kas tõesti vaid "pingviinide" pidu?

Eesti Vabariigi aastapäeva eel on Tiit Madisson teatanud, et ühendus, mis nimetab ennast ERSP-ks, korraldab sel aastal presidendi  vastuvõtule protestiks rahvakogunemised Tartus ja Tallinnas.

Pool rehkendust

Lihtsalt repliik

Paljud represseeritud on üllitanud oma mälestusteraamatud ja hiljuti lisandus sellesse nimekirja Lagle Parek enda raamatuga "Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan".

Miks on ikka veel kõneks üks tõkestatud (meedia)kanal?

Kirjutas: anne

Iseendast ei ole ju EPLO nii tähtis, et teda aina meenutada, sest on veel palju teisi avatud uksi. Põhjus ei olegi tribüüni puudumises, vaid selles, milleni võib viia kõnekoja esimene suletud uks.

Selleks järgnev lühiülevaade viimastest seaduseelnõudest, mis koostatud suletud kabinettide vaikuses ja mis võivad ka ise kaasa tuua sügavama vaikuse.

"Riigikogu uputavad justiitsministri seaduseelnõud," kirjutas Eesti Päevalehes 28.01.2010 Raimo Poom: