Lugedes Sofi Oksaneni raamatut "Puhastus"

Kirjutas: Käbikuningas

Lugesin Sofi Oksaneni raamatut „Puhastus“ läinud aastal kohe ilmumise järgselt. See oli raske ja rusuv lugemine.

Üheksakümnendate alguses, kusagil Läänemaal, leiab Aliide Truu oma talu õuelt räpase, peksujälgedega ja väga hirmunud tüdruku. Hetkelise kaastunde ajendil aitab ta neiu tuppa, soojendab pesuvee ja teeb magamisaseme. 

Pikkamisi kooruvad välja kolme naise traagilised elusündmused. Võõras – Zara – Vladivostokis sündinud ja kasvanud neiu, kes on meelitatud tasuvale tööle Saksa hotelli omaenda sõbranna poolt, sattus bordelli, mida peavad endised kagebešnikud. Oma päritolust ei tea ta suurt midagi. Vaid vanaema Ingli õpetatud võõrkeelsed sõnad, eestikeelsed, olid need, mis eristasid teda oma koolisõpradest. Ja alati pakitud kolm kohvrit, mille sisuks oli kõik vajalik tulemaks toime kiire lahkumise puhul. 

Aliide on endine külaaktivist. Mäletan selliseid ka oma lapsepõlvest. Need olid noored naised Külanõukogust, kes tegid mingit kirjatööd, käisid lautades loomi lugemas ja riigilaenu tellimas. Selgub, et Zara vanaema Ingel on Aliide õde, keda Aliide oli alati salamisi kadestanud, ja kelle meest endale ihaldanud.

Raamatus on palju vägivalda. On sümboolne, et Zara pääsemine KGB maffia küüsist, on seotud eesti taluga, maaga, mis annab jõudu kurjale vastu seista. Aliide otsustab minna vabasurma, olles enne hukanud Zarat otsinud mehed. Enne seda kirjutab ta kirja õele ja õetütrele Valdivostokki, et nad tuleksid tagasi sünnimaale. Oma lunastuse loodab ta saada tule läbi.

Kui Eestis kehtestati nõukogude võim, hakkasid kaduma inimesed. Venemaalt toodi kohale aktiiv, kes rääkis küll eesti keelt, kuid kes olid koolitatud teises riigis ja teenis teise riigi huve. Võimule murdsid inimesed, kes olid sageli millegipärast pettunud oma riigis, karjeristid, kellel oli ükstaspuha, keda teenida, ja kahjuks ka põhjakihti kuuluvad kõrilõikajad.

Ajendatuna hirmust enda ja oma lähedaste elu ja heaolu pärast tehti seletamatuid asju. Hirmutamise võtted olid jubedad. Hirm halvas inimesed aastateks ja halvab ka praegu. Hirm ja kahetsemata patud maa ja rahva ees. On ju paljud juhtivad KGB tegelased muundunud respektaabliteks ärimeesteks, turvaülemaiks ja ka lihtsalt palgamõrtsukaiks. Punased prokurörid on vahetanud karva ja õpetavad jätkuvalt, kuidas on õigem ja kasulikum.

Ja veel, lugenud Kaarel Tarandi arvustust Sirbist, tahaksin öelda, et tegu ei ole kriminaalromaaniga. Jah, nii mõnigi kord on autor eksinud pisiasjade detailsetes kirjeldustes, kui ei ole ju mingit tähtsust sellel, millised need kardinad seal akna ees olid, ja kas neid üldse oli.

Minu jaoks on hoopis tähtsam teada saada, miks eestiaegsetest korralikkudest literaatidest said punased õuelaulikud. Ehk just isade punaste oodide pärast said nende poegadest rahva poolt armastatud kirjanikud, kelle luule on olnud lugejaile hingelähedane.