Kirjutas anne
Väino Ubina, sage oma nime all arvamuste avaldaja mitmel pool ajakirjanduses, kirjutas:
"Juba aasta lõpust saati kihisevad netikommentaariruumid Eesti Päevalehe otsusest puhastada veebiväljaanne ilkujaist ja tühipilajaist, kes häbenevad oma nime ja nägu väljaöelduga kokku viia. Nimetu ja näotu, sageli lausa ropendus, on küll üsna kaugel rahva arvamusest, kuigi igas suunas ilkujad just teisiti arvavad. Pole neile tähtis, kelle või mille poolt või vastu suud pruugitakse, peaasi et „pulli saab” ja suu puhtaks. Võib muidugi juhtuda, et kellelgi on kogu maailm katki, tee püsti ja käru kummuli – armas nett avita, saab auru välja lasta! Kuhu ja kelle suunas, see on juba detail. On tore, kui igavesed ämbrisse astujad või padupohmellis olijad netiruumi reostama ei pääse. Jääbki rohkem puhast pinda asjalikumate arvamuste ja kommentaaride kirjutajatele. Ja kommentaare lugedes ei pea pärast silmi pesema minema."
Küsin, millise delikaatsuse ja objektiivse järeldusoskuse astme poolest on ülal oma nime all kirjutanu arvamus erinev ilkujate ja tühipilajate omast, kes häbenevat oma nime ja nägu väljaöelduga kokku viia .
Muide, paljude mõtlejate ja teadjate inimeste poolt on sageli argumenteeritult põhjendatud, et enamasti ei häbeneta, vaid on muid objektiivseid põhjusi, mis oma nime all esinemist takistavad. Kirjutanu rõõmustab, et igavesed ämbrisse astujad või padupohmellis olijad netiruumi reostama ei pääse. Tahaksin väga teada, kas kirjutaja ei arva enesekriitiliselt, et ta on teinud vägivaldse üldistuse nende suhtes, kellel objektiivsed, lausa lepingulised ja sellest, samuti ühiskondlike normide järgimisest tulenevalt eetilised põhjused. Väino Ubina ei ole tõesti häbenenud oma nime all niisugust arvamust üldistada suurele osale kirjutanuist ja potentsiaalsetest kirjutajaist, kes on objektiivsetel põhjustel isegi võimetud oma nime all öeldule vastama.
Kahes EPL-s antud hinnangus silmahakanust seoses kommenteerimise uue korraga EPL-s:
Ilmar Raagi vastusest EPL küsimusele, kas kommenteerimise tase on läinud paremaks:
Küsimus: Kas pärast Leedo vs Delfi ja Seli vs Ekspress juhtumit on märgata mingisugust muutust avalikes kommentaariumides?
Vastus: Silmnähtavat muutust veel ei ole. Kõige silmnähtavam vahe on see, et meediaettevõtted on hakanud kommentaariumidele rohkem tähelepanu pöörama.
Küsimus: Kas kommentaarid ise on paremaks muutunud?
Vastus: Seda ma täna ei julge veel öelda, see nõuab veel aega.
Loomulikult on vara hinnangut anda, seda nii toimunud vastandustest möödunud suhteliselt lühikese aja jooksul kui ka aastavahetuse kommenteerimisvärava reglementeerimise ajast eriti. Samas, mõne aasta eest hinnati kommenteerimise tase piisavalt heaks, et kommenteerimisvõimalus täiesti vabaks anda.
Hr Raag esitab ka ühiskonnale ohtlike üleskutsete esitamise võimaluse netifoorumites, kuid just sellised olukorrad vajavad läbirääkimist kõige põhjlikumal ja kompetentsemal tasemel: ajakirjanikud, korrakaitsjad, psühholoogid, seadusetegijad. Kus juures loomulikult on tähtis ka Vox populi, mis viimasel ajal degradeeritud pööbli madaluseks.
Tegelikult on see märki maha panev sündmus selle kohta, mida netiavarustes rääkida või mida mitte.
Sõnavabaduse kohta ütleb hr Raag, et sellel on kaks poolt ning küsib: Kas Eesti kodanikel on keelatud avada blogisid, uusi kodulehekülgi? Kuni see ei ole keelatud, siis pole inimeste sõnavabadus piiratud. Samuti ei näe ta sõnumeid, mis saavad represseeritud ja teemat , millest kirjutamine läheks kriminaalkorras karistamisele.
Viimast äärmust ei ole isegi veel kuigivõrd kartusena esile tõstetud. Mis aga blogidesse puutub, siis just blogid on enamasti ainult selle pidaja kontrolli all ja kui blogipidaja ise on tasakaalutu, siis võivad sellises kohas kodu leida ka teised tasakaalutud ja provokatiivse kalduvusega kirjutajad. Kujutleme vaid, et kõik need, kellega pahandatakse kui kommenteerimisel äärmiselt halva tava esindajatega, avaksid oma blogi, kus neid ei kontrolli ükski veebitoimetaja ega moderaator – kas see ei oleks palju ohtlikum olukord?
Soome koolitulistamise puhul kahetseti just seda, et end Internetis väljakirjutanud ja ühiskonnale ohtlikuks saanud haigeid, tähelepanujanuseid või sõjakat protesti (omamoodi enesetaputerroristid) väljendavaid isikuid ei pannud tähele teised kirjutajad ja lugejad, kes oleksid saanud vahest olukorda ennetada, juhtides neile asjakohaste spetsialistide tähelepanu. Kõige esmalt märkaksid taolisi hälbeid just netifoorumite ja kommentaariumide haldamisega seotud isikud.
Lõpuks Tarmu Tammerki arvamusega seonduv.
Erik Rand on toonud Tammerki arvamusest välja ühe, EPL-s tehtule kõige soodsama hinnangu: ID-kaardiga sisselogimine võib tuua edu. Tekstis lisandub täpsustus pikas perspektiivis.
Tegelikult nimetas Tammerk toimunut huvitavaks eksperimendiks (eksperimendi teostamisel loodetu teatavasti ei tarvitse väljuda katsestaadiumist, samuti on olemas ka eksperimente, mille tulemus on positiivne ses mõttes, et näitab ära eksperimendi vead).
Vastuvaidlematult on õige Tarmu Tammerki kinnitus, et lausanonüümne kommenteerimine, mis Eesti väljaannetes siiamaani levis, jätkusuutlik ja õige mudel polnud. Me - kõik kõnelejad ja kirjutajad - ei ole veel valmis ennast ise kontrollima, kindlasti ei ole ka eranditult kõik seda suutelised ise tegema ning veebitoimetaja pilk ei jõua igale poole. Ei jõudnud, õigemini ei pääsenud korrigeerivana ka otsesaateisse.
Tänu Tarmu Tammerkile seisukoha eest, et ta ei pea absoluutselt suuremat osa kommentaaridest ropuks ja sõimavaks, mistõttu võiks kommentaariumid üldse kinni panna. Viimane paistis olevat Kaarel Tarandi kategooriline soov, väljendatuna samuti EPL –s toodud väljavõttes.
Inimesed õpivad, õppimisvõimelised jälgivad ka teisi ja püüavad joonduda korrektsete ja mõtterikaste kommenteerijate järgi. Nende väljendusele, kes seda ei taha ega suuda, saab tähelepanu juhtida moderaator, kes on kommenteeriumi korrakaitsja, nagu me ei saa läbi ka korrakaitsmise institutsioonita riigis.
Ajakirjanikel ei tarvitse kindlasti karta, et justkui nende arvamusmonopol kaoks ära (TT), mitte ajakirjanikuks koolitatud, kuid ühiskondlikult aktiivse suhtumise ja mõttega inimesed lihtsalt tahavad osaleda ka sisu loomises.
2 kommentaari:
Lisan ühe märkimist vääriva üksikasja.
Tänases Eesti Päevalehes kirjutas Rait Maruste oma artiklis "Eestlaseks olemisest" muuhulgas mõtte, mida saame võtta võrdluseks siinmaal toimuva nõiajahiga anonüümstele kommentaaridele. Ta kirjutas, et praegu rahvusliku identiteedi üle toimuv arutelu Prantsusmaal "on intensiivne ja kohati läinud väga kuumaks. Anonüümses meedias ka inetuks ja rassistlikuks, nii et on tuldud välja hinnanguga kogu ettevõtmine ebaõnnestunuks lugeda ja lõpetada. Vastutav minister Éric Besson on aga selgelt jätkamise poolt, osundades muu hulgas ka sellele, et 15 protsenti inetusi ei kaalu üles enamust, pealegi ei teeks diskussiooni lõpetamine hoiakuid-arvamusi olematuks. Lõpptulemusena otsustati arutelu isegi pikendada. Vaatamata kõigile kõrvalnähtudele on Bessoni poolt rahvale arutamiseks esitatud küsimus – mida Teile tähendab olla prantslane – andnud väga laia vastukaja lihtinimesest tipp-poliitikute ja intellektuaalideni ning selleks valitsuse poolt arvamuseavaldusteks avatud veebisait on mitmel korral ülekoormusest kokku varisenud."
Prantslased ilmselt mõistavad, et eksimise vältimiseks ja õigete otsuste tegemiseks on kasulik kuulata ka ebameeldivat selle asemel, et iseenesel olema arvatud tarkusest eksida.
Maruste keelekasutus, mis reedab tema eripärast mõtlemist, pani jahmatama. Nimelt mõisted 'põlis-' ja 'uuseestlased'. Viimaste all mõtles siia jäänud sovjettvenelasi ja hiljem sisserännanud muulasi. Jälestades ise sõna 'eestimalased', leian siiski, et 'uuseestlaste' asemel tulnuks kasutada 'eestimaalasi' või lihtsalt 'muulasi'.
EESTLASED on etniline grupp, on rahvus oma geenide ja kultuuriga. Mitte aga Maruste mõistes Eesti territooriumil juhuslikult, ajutiselt või ka pikemat aega elav muu rahvuse/kultuuri kandja. Maruste mõtlemises minetub rahvuse mõiste pelgalt elanikkonnaks. See on ohtlik nihe tunnetuses, keeles.
Võiks siis naljaga pooleks küsida, kui pikka aega peab näiteks mingi umbkeelne aafriklane viibima Eestimaa pinnal, saamaks 'uusEESTLASE' tiitlit? Kas piisab 3 tunnist, 3 päevast või 3 aastast?
Maruste on kõrgelt haritud keeletundlik inimene (jurist ikkagi, kes tähtsustab täppissõnastust), vaevalt et selline keelelibastumine on juhuslik. Küllap on tegu Euroliiduliku uuskeelendiga nagu seda oli omal ajal 'nõukogude rahvas', - mõeldud samuti välja tõrjuma või vähemasti lahjendama 'eestlase' või 'rahvuse' mõistet üldse.
Postita kommentaar