Keskerakonna teater

Kirjutas: teatrilemb

Ninja-tüdruk Katrin Siska tuli välja ideega luua Keskerakonna teater. Siska väidab, et Keskerakond on varemgi teatrilavastusi teinud - näiteks eelmisel aastal olevat Raivo Tammus lavastanud koos Noortekoguga "Elmar Sepp uurija juures", ja see oli igati populaarne tükk olnud. Milline tagasihoidlikkus! On täiesti kindel, et laiad rahvahulgad oleksid seda teatritükki näha tahtnud, aga paraku ei olnud piisavalt informatsiooni ja reklaamplakateid. Eks see ole ka arusaadav, et rahanappuses jääb mõnigi projekt nö seisma ja KOV valimised olid kindla pihta kõrgema prioriteediga. Kuigi raha ei jätkunud sellekski, võlakoorem aina kasvab - tasumata on ju suuresti ka Euroopa Parlamendi valimiste arved. Aga mitte rahast ei tahtnud ma rääkida.

Milleks Keskerakonnale teater kui Keskerakond teeb teatrit ju iga päev ja igal pool? Keskerakonnal on Peanäitejuht-lavastaja, on näitlejad, lauljad, tantsijad, on inspitsiendid, on suflöörid ja klaköörid ja vihmavarjudega statistid. Kas vihmavarjud on vihje meie suhteliselt vesisele kliimale või on need kasutusel allegooriat märkiva rekvisiidina, ei ole päris selge. Nagu ikka hea teatritüki puhul jääb vaatajale mõtteainet. Ja millised tegelaskujud: Püha Perekond (tõsi küll, stsenaarium tuli ümber kirjutada, sest perekond kippus lagunema), neitsilik Õilishing, Self-made-Man, omasooihar napsilembene Poeet, ausa näoga Naabrimees, prillipapast Teadlane, tark Koolipreili, edukas Ärihai, tubli Nooraktivist, naisi hullutav Laulja, rinnakas Kaunitar, võõramaalasest Spetsialist, kuivikust Raamatupidaja, konservatiivne Vanadaam ja palju-palju teisi. No mis viga sellise koosseisuga tükke lavale tuua?!
Peanäitejuhi töö jätab siiski natuke soovida. Senine on maha viksitud okupatsiooni-aegsete agitbrigaadide pealt. Kas märkate erinevust kui vaatate SEDA? Võimendatud sõnum, ekstaasis näitlejad, lehvivad lipud ja Püha Päike. Ei mingit erinevust. Suurimad ja parimad lavastused ongi sündinud just selliseid koosolekuid ette valmistades. Keegi ei julge ju kahelda püha ürituse õigsuses, kui stsenaarium on viimase peal lihvitud, näitlejate näoilmed on õiged ja žestid on viimistletud. Loomulikult on alati tehtud sügav kummardus ka sõbralikule naaberrahvale. Nagu SEE. Ei midagi uut siin päikese all.
Ainuke häda on selles, et kõik ei kipu kaasa mängima. Peanäitejuht kirjutab küll stsenaariumi, aga kui keegi publiku hulgast otsustab sekkuda, siis ei lähe alati stsenaariumi järgi. Eksib ka Peanäitejuht ISE. Seda juhtub siis kui Peanäitejuht on stsenaariumisse liialt sisse elanud. Ikka juhtub. Kui aga keegi tehnilisest personalist veidike vääratab, on asi kuri. Seda, kuidas turrisjuukselise inspitsiendi poolt kohale toimetatud töötaja  Rõõmus nahutada saab, võid vaadata SIIT. Mõtlemapanev on Peanäitejuhi poolt öeldu: "Vaata kui palju pilte siit saab...". Aga kui fotograafe ei oleks kohal olnud....?
Üsna hämmastav on Keskerakonna senise teatri püsivus. Ega muud oskagi järeldada kui et neile inimestele meeldib teatrit teha ja etteantud stsenaariumit järgida.
Aga pikapeale läheb igavaks. No näitlejaid on ju lisandunud: süüdimõistev Miilits näiteks. Ja muutliku meelega Kollanokk. Sisu ikka sama. No kaua võib? Vahetatagu siis vähemalt rekvisiitegi. Seepärast on Ninja-tüdruku idee ehk heagi: teha teatris uut teatrit.
Mida nad aga lavastada võiksid? „Romeo ja Julia“ oleks päris hea, eriti kui neitsilik Õilishing näitleja Sepa kehastuses peaosaline oleks.
Rohkem improviseermist sooviksin küll näha, mitte ainult agitbrigaade ja sketse etteantud teemal.