Pilk "Kesknädalasse"

Kommentaar annelt

13. jaanuaril üllitas Kesknädal Roman Ubakivi kirjutise “Ministrite riigireetmissüüdistus: Pihli poolt ja vastu”.

Huviga lugema asunud, leidsin kirjutises kaks teemat. Esimene käsitles asjaolu, et Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots reetis Eesti riigi ning selle tõttu jäi Eesti NL poolt okupeerituks ka pärast Teise maailmasõja lõppu. Teine oli keskendunud peaminister Ansipi pattudele .
I.
*** R.Ubakivi kinnitab, et esimene Eesti peaminister, kes Stalini õnnistusel ametisse nimetati, oli Jüri Uluots, mitte Vares-Barbarus.
Täpsustame:
Jüri Uluots oli Eesti Vabariigi peaminister 12.10.1939-21.06.1940.
23.08.1939 sõlmitud MRP tõi kaasa baaside lepingu, mitte veel Eesti inkorporeerimise Nõukogude Liitu.

21. juunil 1940 andis Päts allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele. 21. juulil allkirjastas Konstantin Päts lahkumiskäskkirja, mida ei avaldatud, lastes "Riigivolikogul" ta ametist vabastada. Siiski nähtub olemasolevatest andmetest, et ta pidas end Vabariigi Presidendiks kuni surmani.
Peaminister asub täitma Vabariigi Presidendi ülesandeid, kui Vabariigi Presidendi ametikoht on vaba või Vabariigi President on takistatud täitmast oma ametiülesandeid.. Mõnedes allikates on märgitud, et Jüri Uluots täitis peaministrina Presidendi ülesandeid alates 17.06.1940, kui Eesti okupeeriti, mõnedel allikatel alates 21. 06.1940, mil president Päts andis allkirja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse valitsuse ametissemääramisele.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 46 kohaselt kutsus viimasena ametisse nimetatud peaminister Jüri Uluots 20.04.1944 kokku Valimiskogu koosoleku seisukoha võtmiseks Eesti juriidilise staatuse kohta. Ühe punktina Valimiskogu konstateeris:
„ Ei NSVL ega Saksa okupatsiooni tõttu ei ole juriidiliselt muutunud Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi staatus, vaid need on loonud ainult faktilise olukorra, millega Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus on ajutiselt ja osaliselt peatatud; Eesti põhiseaduslikud riigiorganid püsivad edasi samas koosseisus, nagu nad olid enne okupatsiooni, s. o. 16. juunil 1940 ning nende isikliku koosseisu muudatused võivad olukorrast tingituna aset leida ainult põhiseaduslikus korras."
18. septembril 1944 nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. Professor Herbert Lindmäe hinnangul näitab kõik see, et 1944. aastal moodustatud valitsus teostas ka tegelikku võimu ning on alust kõnelda Eesti Vabariigi taastamisest de facto.
Esitatu ei võimalda mingil kombel järeldada, nagu oleks Jüri Uluots määratud peaministriks Stalini õnnistusel ja juhindunud oma otsustes millestki muust, kui Eesti Vabariigi kestvusest ja järjepidevuse säilitamisest.
*** R.Ubakivi väljendas seisukohta, et Uluotsa pääs Rootsi oli kantud Stalini hoolest ja armastusest, sest Uluots oli organiseerinud sundmobilisatsiooni ja eestlaste sõttaastumise Saksamaa poolel.
Vastates raadios 7.02.1944 Jaan Kitzbergi küsimustele ütles Jüri Uluots: Praegu on eesti rahvas äärmiselt tõsises olukorras. Ka kõige väiksema olevuse ja kõige väiksemagi rahva ürgne ja loomulik õigus on ennast kaitsta ründamiste vastu. Üksikult või väiksemate hulkadega ei suudeta end enam kaitsta. Seepärast toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta. Minu arvamuse järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu. Eesti ja Saksa vahekorrad võivad leida korraldamist edaspidi. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud. Ei ole siis eestlastel enaam võimalik end mobiliseerida ega oma elu korraldada.
Surivoodil 9. 01.1945 kõneles ta:
Selles sõjas ristlevad paljude riikide ja rahvaste huvid. Mitmed rahvad võitlevad koos teiste rahvastega, kellega neil ei ole ühiseid sihte ja huvisid. Võideldakse koos kuid igal on oma huvid ja eesmärgid. Eestil ei ole midagi tegemist suuriikide võitlusega üksteise vastu. Meil on silmade ees ainult Eesti huvid. Idast tungiti meile ilma põhjuseta kallale. Meie kaitseme oma riiki ja vabadust. See on ainuke põhjus, miks me sõdime. Sõda läheneb lõpule. Meie peame katsuma maad hoida vabana, kuni saabub rahu või vähemalt vaherahu. See võib päästa meid hukkumisest. Meie arvestame selles sõjas reeglitega ning meil on õigus abi vastu võtta igalt poolt, kust see meile tuleb. Seekord aitavad meid sakslased ja sellepärast võitleme nendega koos. Teist ega kolmandat võimalust ei ole.
Nagu öeldust võisime lugeda, rõhutas Uluots, et Eestil on oma eesmärk – kaitsta oma riiki ja vabadust, selleks on õigus abi vastu võtta, aga kuigi võideldakse koos, on eesmärgid ja huvid igal omad: Eestil ei ole tegemist suurriikide omavahelise võitlusega.
*** Nüüd R.Ubakivi väitest, et Eesti sõdis liitlasvägede vastu ning oli ise, vastupidi, Saksamaa liitlane.
Vahur Made on 2007.a. kirjutanud: „Slavofiilne ajalookäsitlus on mässinud Eesti lootusetult kõikidesse Venemaa-Lääne konfliktidesse, kusjuures jätmata võimalust olla omaette tegija. Endalegi ootamatult leiab eestlane end näiteks Teisest maailmasõjast või külmast sõjast ühest või teisest leerist. Reeglina ühe või teise konflikti osapoole, mitte enda algatusel.
Sellest ka Teise maailmasõja käsitlemine võitjate ja kaotajate dihhotoomias, kusjuures käsitlus lausa eeldab Eesti määratlemist kas Nõukogude Liidu või Saksamaa liitlasena. Olgu siinkohal muu hulgas meelde tuletatud, et Eesti kuulutas 1938. aastal välja neutraliteedi ning polnud Teises maailmasõjas mitte ühegi sõdiva poole liitlane. Eesti oli maailmasõjas neutraalne, hoolimata sellest, et tema riigiorganid sõja ajal ei toiminud, et sõjategevus jõudis tema pinnale, et paljud eestlased sõdisid ühe või teise poole relvajõududes ning et paljud eestlased ei sõdinud üldse. Eesti riik peaks praegu oma Teise maailmasõja käsitluse kujundamisel lähtuma just nimelt ametlikult välja kuulutatud neutraliteedi faktist.“


II.
R. Ubakivi süüdistused peaminister Ansipile:
* ei ole lähtunud oma tegevuses Eesti julgeolekuhuvidest:
* piirilepingu sõlmimata jätmine
* avalik Venemaa-vastane positsioon ja sõda alustanud Gruusia tingimusteta toetamine, millisele väljakutsele ta on sunnitud pigem varem kui hiljem reageerima.
* propagandasõda Nord Streami gaasijuhtme vastu, mis jätab meid ilma Lääne-Euroopa toetusest.
* Pronksiöö korraldamine, millega ta suurendas Kremli mõju Eesti venekeelse elanikkonna seas.
* täielik ebaõnnestumine venekeelse elanikkonna integreerimises Eesti riigi ja eestlastega.
R. Ubakivi väitel on nii tekitatud olukord, kus on võimalik Kremli suvast lähtuvalt korraldada sobival momendil Narva piirkonnas mingi provokatsioon, mis võib vabalt lõppeda Eesti territoriaalse terviklikkuse kaotamisega.
Märgin, et oma esimeses süüdistuspunktis kirjutas Ubakivi: “valitseb pikaajaline tendents Venemaa mõjuvõimu suurenemiseks Läänemere regioonis.” Kui nii, siis ei aitaks mis tahes vastutulek: tendents mõjuvõimu suurenemiseks kõneleb ise enda eest. Seda juba sajandite kestel.
Nüüd, kokkuvõtteks jõuab Roman Ubakivi ka selleni, miks Ta alustas Pihlist. Ühendav sild - riigireetmine: “Seni on meil ülaltoodu põhjal piisav alus süüdistada Ansipit, täpselt nagu ka Pätsi ja Laidoneri, Eesti julgeolekuhuvide eiramises ja oma tööülesannetega mitte hakkama saamises. Edasine sõltub Ansipi reaktsioonist opositsiooni argumenteeritud kriitikale. Adekvaatseks reaktsiooniks saab pidada vaid senise degenerantse mõtteviisi ja poliitilise kursi põhimõttelist muutmist. Kardan, et vanaviisi jätkamine võib anda meile aluse Ansipi süüdistamiseks ka riigireetmises.”
“2004. a kirjutas Rein Ruutsoo Kesknädalas artikli “Sotsiaaldemokraatia võimalus”, mille lõpus ta märgib, et sotsiaaldemokraate sundis tol korral Keskerakonnale ust avama “vaid partei äärmine häda, mitte Eesti probleemide esikohale seadmine oma poliitilise kursi määramisel.” Paistab, et siin ongi ära näidatud, kellel olevat õige poliitiline kurss.


Jääb konstateerida, nagu ka Roman Ubakivi ise kirjutas, et iga Eesti tulevikust huvitatud inimene peab oma valiku tegema. Valik sõltub muidugi hindaja maailmavaatest.
Päris selgeks on saanud ka Kesknädala artikli kirjutanu maailmavaade.