Kuninga kaelkirjakud

Kirjutas: teineeestlane

Mark Twaini raamatus “Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused” on lugu petistest, kes panid erinevates linnades välja teatrikuulutused etendusest "Kuninga kaelkirjak", kuid tegelikult koogutasid nad lava peal niisama ja lasid ruttu igast linnast jalga, et mitte peksa saada vihaste vaatajate käest, kes tahtsid oma piletiraha tagasi saada. Mida edasi, seda lühemaks “etendus” jäi ja jalgalaskmine pidi olema kiirem.


See mannetu haltuura, mida meile kohati uuriva ja kvaliteetse ajakirjanduse pähe meie endi kalli maksumaksja raha eest – pean silmas Rahvusringhäälingut ja mitte selle improvisatsioonilist pilasaadet “Rahva oma kaitse” – pakutakse, on samasugune “Kuninga kaelkirjak”. Improviseeritakse niisama mikrofoni ees: “tõesti 99,9% on seal selline ad hominem sõim lihtsalt” (Anvar Samost), “et-et minu meelest jälle et see kommentaarium nagu marginaliseerub, et see... et see on mingisuguste, noh, mingisuguste raevukate, mingi raevuka seltskonna omavaheline asi” ja juba järgmises lauses: “ma ei viitsi neid kunagi lugeda” (Heidit Kaio – kuidas ta küll teab, kui ta ei viitsi neid kunagi lugeda?). Kahjuks selle väikese erinevusega “Kuninga kaelkirjakust”, et selle viletsa palagani müüjad ei tunne hirmu publiku ees, vaid nad ise nuhtlevad ja mõnitavad lugejaid-kuulajaid-vaatajaid ning nende toodangu kohta arvamuse avaldajaid oma kõrgetest kantslitest: “suvalised jorsid” (Anvar Samost), “mis sel inimesel nagu viga on, et mida ta kogu aeg siin kirjutab” (Sulev Valner), “et-et kui sul see eneserahuldamise võimalus ära võetakse” (Aarne Rannamäe)...
Mis oleks, maksumaksjad, kui võtaks mõnel ennasttäis rahvateenril meie endi raha eest ja meie peale eneserahuldamise võimaluse ära?
Selle, et kuningaks on klient, on need kõrgel rahva kohal kõrguvad pead ammu unustanud. Justkui oleks kõrge ja jäigastunud kaelkirjakukaela ümber lisaks elevandiluust torn.