Kirjutas: teineeestlane
Arvamus ajendatud 08.jaanuaril 2010.a. Eesti Päevalehes ilmunud Evi Arujärve kolumnist "Lekib, varjab ja paljastab".
On olemas vähemalt kahte liiki vabadust: isikuvabadused ja riiklik iseseisvus. Need on vähemalt mingil määral omavahel sõltumatud. Kuna okupeeritud Eestis oli puudus mõlemast ja ka mõlemate tagasisaamine toimus enam-vähem sünkroonselt, siis saadi isikute tasemel vabadusest aru mitut moodi ja ka prioriteedid olid inimestel erinevad.
Üks dilemma, mille mõned püstitasid, oli: kas saada vabaks või saada rikkaks? Selle all mõeldi tegelikult seda, kumb on tähtsam, kas riiklik iseseisvus või võimalus ettevõtluse teel raha teenida. Loomulikult üks ei välista teist ja Eesti puhul, mille oli okupeerinud üks mõistusevastase majanduskorraldusega riik, olid need omavahel seotud. Kui perestroika N. Liidu raames pakkus mingit väikestki ettevõtlusvabadust (alates suhkruvatist), siis mõne jaoks sellest piisaski ja see sõitles iseseisvuse taotlejaid: "Ärge kõigutage paati!" Mõni teine lubas jällegi kasvõi kartulikoori süüa, peaasi et oleks iseseisvus (siin on küll 2 loogikaviga - kartulikoorte poole tüüris N. Liit ja kes oleks söönud kartulid: kartulikoored teatavasti ilma kartuliteta ei kasva). Oma tollasest tutvusringkonnast 2 kolleegi lähenesid sellele diametraalselt erinevalt. See, kes tahtis rikkaks saada, hakkas juba siis, veel okupatsioonitingimustes, endale ärastama oma töökoha ruume, et seal oma aktsiaselts luua ja praegu on väikeettevõtja välismaal. Teine, kes tahtis vabaks saada, pani kogu oma isikliku elu iseseisvuse taastamisse ja läks poliitikasse, jäädes ka seal ausaks.
Kui poliitiline vabadus saabus, kaasnes sellega teatud üleüldine õigusnihilism. Võimalik, et põhjuseks oli IGASUGUSE korra halb maine (seondus miilitsaga). Siin on levima hakanud rullnokluse, salaviinakaubanduse, narkomaania jne juured, vähemalt osaliselt. Regulatsioonide nõrkus ja riigi nõrkus olemasolevategi täitmist kontrollida muutis Eesti täiturumajanduse ja maffia paradiisiks. Jah, ka sellist "vabadust" mõned ootasid ning jõudsid ära oodata!
Suuresti on see kõik väärtushinnangute küsimus. Ühest saab taskuvaras, teine viib leitud täis rahakoti omanikule tagasi, lisaks kõikvõimalikud halltoonid. Ühe arvates on vabadus öösel kell 2 löökdrelliga oma korteris remonti teha ("see on MINU korter, teen, mida tahan"), teise jaoks tähendab vabadus jätta teiste inimeste suhtes sigadus tegemata, ükskõik kui allakäinud üldise meelsuse juures.
Arujärve nimetatud "puhtreflektoorne mässumeelsus" võib olla abiks revolutsioonide korraldamisel, kuid revolutsioonidel on komme õgida oma lapsi. Isegi suguhaige terrorist Uljanov oskas end distantseerida anarhistlikust kaltsakproletariaadist (lumpenist), sest kui on vaja midagi hävitada, võib neist kasu olla, aga millegi ülesehitamiseks nad ei sobi. Täiturumüüjamentaliteediga ärpadel (oli selline tore uudissõna üleminekuajal ärplevate ärikate kohta) võis olla soov nõukogude võim kukutada, et saaks maha igasugused piirangud nende "majandustegevuselt" (jutumärgid on selliste puhul tihti õigustatud), kuid sellega nende huvi "sinimustvalge asja ajamisel" ka piirdus. Arujärve "konservatiivset rahvuslust" oli niisugustel vaja ainult taktikalistel kaalutlustel.
Kas on "konservatiivne rahvuslus" kuidagi selles süüdi, et tekkis rullnoklus? Kindlasti mitte. Need on üliliberalismi ja mitte vähemal määral matsluse viljad.
Lugesin eilsest Eesti Ekspressist intervjuud Maris Johannesega, kelle väga huvitavad keele- ja luulesaated Eesti Raadios taheti ära lõpetada (seda enam, et Mart Ummelas tahtis ise "kergemat" keelesaadet teha) ja need surutigi Vikerraadiost Klassikaraadiosse. Ma ei teadnud seda, et Maris Johannes on majanduslikus mõttes multimiljonär, kuna ta sai isalt päranduseks mitu ettevõtet. Mis eriti kummaline, et koondamiskatsel hõõruti talle seda lausa nina alla, mille peale MJ ütles väga tabavalt, et kas tõesti käib Rahvusringhäälingus kulakluse kui klassi likvideerimine. Tähelepanuväärne on see, et villase kampsuni ja Mazda 3-ga MJ teeb oma raadiotööd hingega ja täiesti sõltumatult sellest, et ta sai päranduse. Kui mõni hingelt küüditaja parastab ummelastega veel kaasa, siis minu silmis, kes ma olen harjunud rikkust senise Eesti kogemuse põhjal (kahjuks!!!) seostama hoopis teistsuguse käitumisega, MJ aktsiad (ma mõtlen moraalses mõttes, mitte ta isa loodud ettevõtete, mille hulgas on ka üks hea ehituspood, aktsiaid) hoopis tõusid veelgi. Majanduslik sõltumatus annab MJ-le võimaluse ametiühingu usaldusisikuna töötajate häält juhtkonna ees kartmatult kuuldavale tuua, tal ei ole pangalaenu kaelas ja ta pole seetõttu manipuleeritav. Parem ärgem hakakem siinkohal ette kujutama, kui need miljoneid väärt ettevõtted oleksid mõne matsist rullnoka kätte sattunud ja see oleks hakanud oma VABADUST realiseerima...
Võrdluseks - lugege ka Mart Ummelase kolumni eilsest Maalehest. Kontrast eelmisega on kohutav. Mulje jäi selline, et Ummelas soovib endale uut rahvast.
2 kommentaari:
Tänapäeva maailmas, kus toimub ülemaailmastumise tormijooks, on (konservatiivne) rahvuslus peaaegu häbiasi ja kas võhiklusest või teadlikust poliitilisest suunitlusest lähtuvalt on seda kohati püütud võrdsustada lausa natsi(onaalsotsial)ismiga (rööpjooned 1933-1945.a. Saksamaaga, millisest pärit natsi-sõna on hakatud kardetavasti kasutama lihtlabase poliitilise sildistamise eesmärgil). Konservatismi võidakse muidugi tõlgendada kui tagurlikku, vanameelset, otseselt uuendusvaenulikku, kuid samas tähendab see ka traditsiooniliste väärtuste hoidmist ja kergekäeliste muudatuste vältimist. Kergekäelised, järelemõtlematud on aga kõik muudatused, kus sammhaaval antakse järele moodsale maailmakäsitusele.
Ka rahvuslust ennast võidakse tänapäeval nimetadagi konservatismiks, sest rahvuslus on väidetud olema oma aja ära elanud. Samas, kui rahvuslust ja rahvustunnet ei oleks, siis tekiks kiire segunemine, võõraste mõjude vastuvõtmine ja mida suuremad on mõjustajad, mida tihedamad on kontaktid maailmas, seda enam hajuvad rahvuslikud jooned. Kuid nende joonte hulka kuulub ka kultuur ja keel. Mida rohkem segunemist, oma väiksuse häbenemist, seda kiirem on see väärtus kaduma.
Meie kõrval on suur Venemaa, kuid Eestis elavad venelased väidetakse kartvat oma kultuuri kadumist. See, kui nad omandavad eesti keele, ei kaota nende kultuuri, see on emamaal olemas täies suuruses ja terviklikkuses. Küll võib selline oht varitseda väiksemaid rahvaid.
Vene keele kõnelejaid on 145 miljonit, eesti keele kõnelejaid miljon. Erinevus on 145kordne. Juba see arv ütleb, et eesti rahvuslus ei saa kuidagi olla agressiivne ega ohtlik, küll võib olla aga vastupidi: ohtu teadvustamata ja ükskõikne olles võib kaotada selle haruldase, mis meil veel on. Niisiis, rahvuslus on see, mis püüab rahvaste Paabelis alal hoida seda, mis pärandatud edasi põlvede jooksul ja oma rahvusliku pärandi hoidmine ei tähenda ühegi teise rahvusluse ohustamist. See, mis ei ole ohtlik, ei ole kahjulik.
Ainult 7-8% inimkonnast pidavat hoidma teatud väärtusi. Suurem osa maailma rahvaid ei ole jõudnud oma riigi loomiseni, meil on riik ja meil on keel, miljonikeeli on 347 ja meie oleme üks neist. Iga kuu sureb maailma keeltest kaks, hoiame oma keelt ja püsime rahvana oma riigis.
Iivi Masso on öelnud, et kuni rahvuslus ei muutu kiivaks „rahvusliku puhtuse“ ideoloogiaks, on see just ülemaailmset kultuuripaljust kaitsev jõud.
Teineeestlane on kogu valusa probleemipuntra osanud ühte pähklikoorde (= arvamusavaldusse) mahutada, pealegi veel nii, et põhjust vastuvaidlemiseks vähemalt minu jaoks ei ole.
Seepärast võtan natuke arutleda ühe kõrvalise ja asja olemusse üldse mitte puutuva fraasi üle:
"Mõni teine lubas jällegi kasvõi kartulikoori süüa, peaasi et oleks iseseisvus (siin on küll 2 loogikaviga - kartulikoorte poole tüüris N. Liit ja kes oleks söönud kartulid: kartulikoored teatavasti ilma kartuliteta ei kasva)."
Millegipärast on see 'kartulikoorte söömine' muutunud klišeeks, mida just jutusaadete ajakirjanikud laialt on pruukinud, sellele oma mökitava naeru kaudu hoopis uue sisu andnud.
Mõelgem, millisel ajal see lubadus sai välja öeldud. Siis, kui polnud teada, kuidas meie vabadusepüüdlus kulgeb, mida endaga kaasa toob. See oli kui manitsus, kui meeldetuletus - milleks olete valmis, et saada vabaks? Ei küsitud pateetiliselt - kas olete valmis oma verd valama? Parem oli, et ei küsitud. Kui ka selle üle raadios naerda mökitataks, lõikaks see veel valusamalt hinge.
Aga küsiti - kas olete valmis kannatama kitsikust vabaduse nimel?
Kui olete ära söönud oma herned ja kartulid, kas lepite sellega, mis teile neist veel järele jäi - kartulikoorte ja hernekaunadega?
Jah, kartulikoored omasid siin sümboolset tähendust. Paraku võib sümboleid tõlgendada mitmeti. Ühed näevad siin ülekohtu sümbolit - ühtedele kartul, teistele koored, teised aga vabaduse aate kõrgemaks hindamist olmelistest ebamugavustest.
Tunnistan, et mina olin vabaduse nimel valmis suurteks kannatusteks ning olin meeldivalt üllatunud, et asjad ei läinudki nii hullusti. Oma vaimu eelnevalt ette valmistanud, sai tegelik ellujäämiskursus läbitud ilma eriliste komplikatsioonideta.
Selles, et hingepuudega inimesed vabadust kuritarvitavad, pole aga süüdi mitte vabadus, vaid need, kes selliseid süüdimatuid ja vastutustundetuid persoone on kasvatanud.
Kokkuvõtteks - igaüks vastutab eelkõige enda ja oma tegude eest, aga ka nende eest, keda ta eluks ette valmistama peab. Kui sellega kõik korras, oled oma ülesande täitnud ja su süda on puhas.
Postita kommentaar