Rahvusküsimusest

Kirjutas anne

EPL-s ilmus Rait Marustelt kirjutis, mis käsitles riikide huvitatust rahvuse identiteedi vastu.

Rahvusküsimus on mõiste, mille analüüsi alla ei käi ainult erinevate rahvuste omavahelised vastuolud ja konfliktid, vaid ka kogu rahvuse kui niisuguse ja rahvustunnuste olemasoluga seonduv kompleks, sh rahvuse püsimine ja kadu, rahvakildude eksisteerimise õigused ja hävingust hoidmine, hõlmates seega tänases maailmas rohkem kui kunagi varem ka immigratsiooni ja kodakondusega seotud nähtusi.

Rahvuste kadumine
Rahvuste kadumist ajalooareenilt on vasakpoolse maailmavaate esindajad juba ammu kuulutanud.

Oli aeg, mil ühel kuuendikul maakerast deklareeriti: rahvusküsimus on lõplikult lahendatud nõukogude rahvas on kvalitatiivselt uus sotsiaalne ja internatsionaalne inimühendus, keda on liitnud majanduslike huvide, ideoloogia ja poliitiliste eesmärkide ühtsus. See oli aasta, mil algas nn Glasnost, kaks aastat hiljem, mil Eesti Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni riiklikust suveräänsusest, pingule puhutud õhupall lõhkes. Kujund ühtsest nõukogude rahvast oli müüt. Karl Marxi ja Friedrich Engelsi poolt “Kommunistliku partei manifestis” kirja pandud kuulutus, et rahvused klassihuvide ees taanduvad - mull. Probleem peitus vägivallaga moodustatud nn ühtse rahva enda sees.
Sellele ajaloolisele kogemusele vaatamata on Lääne kultuuriruumi intellektuaalne eliit praegugi hakanud rahvusi pidama millekski, millel ei ole enam tähtsust. Selle mõtte võimendamiseks ja ideoloogilises vormis töötlemiseks kasutatakse sageli argumendina ka rahvusluse samastamist natsismiga (kontekstiliselt natsionalismi meelevaldne, teadmatusepõhine või sihilik moonutus). Põhiargument on aga globaliseerumine ja maailmarahvuse kujunemise väidetav paratamatus. Eestiski on nt Siret Kotka (KE) kirjutanud, et klassikaliste rahvusriikide aeg on möödas ning tuleviku Eesti peaks koosnema inimestest, kes austavad meie põhiseadust, hindavad võimalust eesti keelt ja kultuuri tundma õppida ja arvestavad enda kõrval teistega. Vastupidi sellele on Roman Ubakivi (ka KE) väitnud, et just rahvusriigina täidab riik kõige efektiivsemalt oma rolli, sest suudab kõige paremini hakkama saada klassivastuoludega, sisemise lagunemisohuga, välisohtudega, unifitseerimisega ja rahvastiku ühiskonnastamisega.

Rahvusluse rehabiliteerimist usub aga näiteks professor Muller, kes USA välispoliitika ajakirjas Foreign Affairs kirjutas, et Euroopas on rahvuslik projekt suures osas juba täidetud – riikide piirid vastavad enamasti etnilistele piiridele ning tema arvates jätkab rahvuslus maailma kujundamist ka alanud sajandil. Selle kõrval nimetab ta aga uusi mõjureid, mis tendentse muudavad: kasvav linnastumine, poliitiline mobiliseerumine, erinevate etniliste rühmade sündivus- ja majandusnäitajad, immigratsioon.

Rahvusküsimus võib tekkida ’rahvuse’ enda sees, on Ameerika Ühendriikide kohta väitnud California Ülikooli mentaliteediajaloo professor Victor Burgin, küsides, mida tähendab olla ’ameeriklane’ olukorras, kus ainus pretendent sellele autentsusele saab olla Ameerika põliselanikkond, need, kes elasid seal enne Euroopast saabunud uusasukaid. Või Prantsusmaal, kus emigrantide probleemid tekkisid koos Rahvusrinde tõusuga.

Siin saame tõmmata rööpjoone endiste NL vabariikidega, mis kunagi olid pressitud NL-i ideoloogiliselt homogeensesse rahvuste sulatusahju, mille toodang voolas laiali üle kogu tollase territooriumi, ning tekitab muutunud olukorras enesemääramise probleeme just NL avarustes kodukohast teisale siirdunutel. Selle tagajärgi kogeb ka taasiseseisvunud Eesti.

Identiteet

Paberil on kultuuriline mitmekesisus – rahvuskultuuride areng ja kultuurilise identiteedi säilitamine - Euroopa Liidu üks olulisemaid põhimõtteid. Rahvusliku identiteedi kandjana väärtustatakse ka keelt, mis eriti tähtis paljude väikerahvaste jaoks. Siiski domineerib Euroopa Liidus ühtne seadustik, ühtsed nõuded kuni pisiasjadeni ning sümboliks lipp, mis peab väljendama Euroopa enda ühtsust ja identiteeti. Võib-olla selline domineerimine koos viimastel aastatel järsult suurenenud rahvastikurändega ongi pannud omaenda identiteedi üle sügavamalt järele mõtlema ka suuremaid riike, mitte ainult väikesi, kes ajaloolise paratamatuse ja uuema aja vaba rände tõttu on selle probleemiga ohustavalt silmitsi olnud aastakümneid.

President Nicolas Sarkozy algatas üldrahvaliku arutelu rahvuslikust identiteedist, sellest, mida tähendab olla prantslane. Rait Maruste kirjutas, et „Sarkozy põhjendas oma initsiatiivi sellega, et kartes natsionalismi, püüame kaotada rahvusriiki ning tulemuseks on identiteedikriis. Me ei tea enam, kes me oleme. Ei saa ehitada midagi püsivat eneseeitusele. Need, kes pelgavad identiteedi teemal rääkida, ei tea, mis see on ning see teadmatus on veel üks oluline põhjus diskussiooniks.“

Ka Saksamaal püütakse sätestada sisserändajate jaoks põhimõtted, mida neil tuleb järgida, et selles riigis elada; sellesse kuulub keele oskus ja osalemine elukohajärgse riigi ühiskonnaelus.

Lichtensteinlased on rõhutanud, et üksteisele lähenemine ei pea tähendama samasuguseks muutumist ega erisuste nivelleerimist, vaid rahulikku kooseksisteerimist, üksteise tundmaõppimist ning eripäradega arvestamist. Sest see, mis teeb meid erinevaks, moodustabki meie identiteedi.

Identiteedi säilimine peaks siiski haarama ka rahvuste nimetusi. Ei saa oodata, et venelane, kes elab Eestis, hakkaks end nimetama eestlaseks, aga just seda sõna on sisserännanute kohta kasutanud Rait Maruste, kirjutades: „Meie uued eestlased jaotuvad selgelt kahte rühma – Nõukogude Liidust jäänud suur ja suhteliselt homogeenne peamiselt venekeelsete grupp ning väiksem, heterogeensem iseseisvus¬ajal kogu laiast ilmast Eestisse tulnud ja edaspidi aina enam tulevad inimesed.“ Nagu ka Venemaal elav eestlane ei nimeta end venelaseks, seda ei tee isegi sealsed marid, ingerlased, karjalased…Nii võetaks nagu ära tükk just sellest identiteedist, enesemääratlemisest päritolu alusel – me ei tohi võõrandada teise inimese rahvust. Asjaolu, et näiteks Prantsusmaal on teistsugune tava, ei tohiks sellist kasutust tingida meil. (vt märkus allpool)*

***

Riigis, kus elab mitmest rahvusest inimesi, on olukord rahvusküsimusega põhimõtteliselt sama, nagu mis tahes probleemiga ükskõik missuguse uusmoodustunud ühenduse kooseksisteerimisel. Põhimõte ei erine mingil määral perekonnast, mille loomisel otsustatakse jätkata üksmeeles ja arvestavalt ühise heaolu nimel. Eriarusaamad vaieldakse ja silutakse ühtseks ja teravad nurgad lihvitakse siledaks siseringis elu ja toimimise käigus, kui on loodud alus ja peamised kooseksisteerimise tingimused. Väljastpoolt suunatud vahendid ja naabrite sekkumine pideva nõuande ja aja veetmise plaanide pealesurumisega ei ole siseasjade korraldamiseks parim vahend. Sama olukord on ka rahvussuhetes: kui eri rahvusest inimestele on tagatud ühesugune võimalus oma võimeid arendada, oma haridus- ja kultuuritaset täiustada, kuuluda ühendustesse, initsiatiivikalt ja omaalgatuslikult tegutseda tööpõllul, liikuda ilma piiranguteta asukohamaal ja piiri taga, vabalt arvamust avaldada, siis ei ole tarvis suuri plaane ega pidulikke kõnesid, suuri rahaeraldisi ega näitlikke üritusi, mis korraldatud kõrgeimal tasandil. Elu ise aitab leida vooluveele õige sängi. Ainult tahtmist peab olema. Veel vähem on tarvis kiibitsejaid kaugemalt, vältimaks peresiseste asjade viimist kriisi.

Aegade jooksul oleme suutnud Eestis eesti keelt hoida ja arendada kultuurkeeleks, mis on võimeline täitma ülesannet ka teaduskeelena, oleme arendanud oma rahvuslikku kultuuri – kirjandust, kunsti, ajakirjandust, muusikat ja tantsu, meil on hulk kõrgkoole ja ülikoole, kus haridust saadakse eesti keeles, aga mis võimaldavad seda omandada ka teistes keeltes, me oleme suutnud tagada kultuuriautonoomia paljudele siin elavatele rahvastele – see näitab, et meis on tugevust ja julgust, et ka keerulistes tingimustes olla ja püsida. Kuid meil on tarvis olla järjekindlad selle hoidmisel, mille oleme saavutanud, ning see on võimalik ilma konflikte genereerimata. Me ei ole midagi ära võtnud siin elavatelt teisest rahvusest inimestelt, vastupidi, oleme kindlustanud neile võimaluse säilitada nende rahvuskuuluvuse, keele ja kultuuri ning lisanud sellele vaba võimaluse ja soodsad tingimused eesti rahva kultuuri ja keele omandamiseks. Vastu soovime austust riigi vastu, kus kõik koos elame.

_______________________________________________________________________________________________**Rahvuse * Rahvuse nimi, rahvuse liikme nimi kujuneb Prantsusmaal geograafilise asukoha järgi, kodakondsuse omandamisega saab muulasest prantslane.

Prantsuse ajaloolane Jean-Pierre Minaudier ütleb selgituseks, et Prantsusmaal ei ole Kulturnation, rahvust ei määra keel ega kultuur, vaid rahvus on seal poliitiline – kõik, kellel on olemas Prantsuse pass, on prantslased, prantslane on Prantsuse Vabariigi kodanik, ükskõik, mis keelt ta räägib või kust ta pärit on. Prantsuse keelt kõnelevat belglast või šveitslast ei nimetata prantslaseks, küll aga nimetatakse prantslaseks nt immigranti, kel Prantsuse pass, mis sellest, et ta vaevaliselt kõneleb prantsuse keelt.