Nähtuna lugeja anne silmade läbi
Aastavahetuse meediasündmuse kaja jaanuaris:
Anvar Samost: Iseenesest on minu meelest väga kiiduväärne, et üks suur päevaleht on lõpuks ometi asunud adresseerima selgelt olemas olevat probleemi, et suvalise ajalehe poolt Internetis avaldatud kirjutise juurde võib tulla suvaline jorss...
Tiit Kärner (ID-kaart): ...meestel, kel on võimalik piiramatult ja tüdimuseni kirjutada ja lobiseda vabariiklikus meedias, on muidugi ükspuha, kas nn lihtinimestel on võimalik oma arvamust välja öelda. Samas on ilmselt väga palju neid, kelle jaoks see on ainus võimalus osaleda (olgugi see kuitahes illusoorne).
Margus Vuntus (ID-kaart): Oh sa püha risti vägi! Topime aga rahval suu kinni. Järgmise sammuna hakkaks riigis demokraatiat likvideerima ja kehtestaks äkki näiteks seisused.
***
Ajakirjanikud Anvar Samost ja Kalle Muuli avaldasid saates "Olukorrast riigis" arvamust, et kui kommenteerimine üldse keelata, ei juhtuks midagi.
Ivar Tallo: Ma arvan, et kui mõned ajakirjanikud sõna ei võtaks, ei juhtuks ka midagi halba Eesti riigis.
***
Anvar Samost: võrguajakirjanduse senine mudel on omadega ummikus.
"See otsus, mis aastate eest tehti, et Internetis kalli raha eest toodetud sisu tasuta jagada - see ilmselgelt ei ole kuskil maailmas töötanud ning Eestis seda enam ei tööta," ütles ta. "Ühel või teisel viisil tuleb lugeja käest raha küsida."
Sulev Valner: riigikogu maine langus võib ohustada demokraatiat
Anonüüm: Eesti rahvale ei ole kuskiltki paremat Riigikogu võtta. Jääge sellega rahule või "valige" Ülemnõukogu (kandidaadid kinnitab Moskva).
***
Eesti Vabariigi President meediast
(kahes kõnes: esimene seepärast, et selles tõstatub teema meediast kui seisusest, mitte võimust, mis on tähtis teise kõne seisukohtade mõistmiseks)
01.juunil 2007 alustas president Ilves oma kõnet küsides: kui ajakirjandus on neljas võim, kes siis on esimene, teine ja kolmas? Kas üldse on õige kõnelda neljandast võimust või on see ületähtsustamine, enda tõstmine kõrgemale oma tegelikust funktsioonist?
Idee kolmest võimust esitas 1748. aastal Charles de Montesquieu, kes oli veendunud, et demokraatliku valitsemisega tullakse kõige paremini toime siis, kui kehtib võimude lahusus. Ta identifitseeris kolm võimu - seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu. Neljandast võimust ei rääkinud Montesquieu sõnagi. Selle mõiste ekspluateerimine algas 1938. aastal, mil Thomas Carlyle oma essees Prantsuse revolutsioonist kasutas terminit 'the fourth estate', toetudes Edmund Burke'le, kes mainis revolutsiooni-eelse Prantsuse parlamendi ühe osalisena vaimulike, aadlike ja kodanike kõrval ajakirjandust kui neljandat seisust. Nii Burke kui Carlyle pidasid toda neljandat, parlamendi rõdul istunud seisust, - mitte võimu -, tähtsamaks kui kolme ülejäänut kokku.
Ammusest ajast on tõdetud, et demokraatia ei ole võimalik vaba ajakirjanduseta ja et ajakirjandus on seisus, mitte võim. Uue Eesti arusaam ajakirjandusest kui millestki "võimulikust" on algusest peale vale.
Me teame, mida tähendas tsensuur, nähtus, mis ei lubanud rääkida ega kirjutada tõtt, vältides võimudele ebamugavaid tõsiasju. Sõnavabaduse puudumine ja faktide moonutamine võimaldab igal ajastul rahvaga efektiivselt manipuleerida. Pronkssõduri kuju viimine ühest kohast teise oleks mõjunud vene rahvusest lugejale või televaatajale hoopis teisiti, kui tal oleks olnud teada, et Venemaal oli viimastel kuudel maha võetud, teisaldatud või koguni hävitatud mitmeid Teise maailmasõja mälestusmärke ja haudu.
Kui sõna ei ole vaba, siis ei ole ka inimene ise vaba, pooltõdede või valede alusel ei saa ta teha omaenese otsuseid. Sõnavabaduse nõudega kaasneb aga ka vastutus selle vabaduse kasutamise eest. Carlyle ei vastandanud ajakirjandust ei täidesaatvale, seadusandlikule ega kohtuvõimule: ajakirjandus on seisus ja sellel ei ole ole võimude lahususega Montesquieu' järgi absoluutselt mingit pistmist.
Miks on tähtis mõista ajakirjandust seisusena, mitte võimuna? Sest vastupidisel juhul lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Johann Voldemar Jannseni eesmärk oli sisendada eestlastele eneseteadvust, Jaan Tõnissoni Postimees lähtus juba printsiibist, et demokraatlik riigikord, kus demos ehk rahvas valitseb, on võimalik vaid informeeritud rahva puhul.
22.01.2010 kõneles president Ilves Eesti ajakirjanduse ja demokraatia hetkeseisust.
Taas pidas ta tarvilikuks esile tuua, et sõnavabadus, sealhulgas ajakirjandusvabadus, on üks demokraatia eeltingimus ja demokraatia ning sõnavabadus eeldavad teineteist. Sõnavabadust ahistav valitsemine on a priori ebademokraatlik, sõnavabaduse puudumisel muutub see veelgi ahistavamaks. Ilma kriitikata muutuvad valitsuse vildakad otsused veelgi vigasemaks, mis omakorda kasvatab tahet kriitikat veelgi enam summutada. Kui sõnavabadus lööb demokraatiat, kannatab lõpuks sõnavabadus ise. Tegemist on sümbioosse kooseluga, kus vähemalt üks pool — sõnavabaduse pool — peab teist poolt ehk demokraatiat pidevalt torkima, et too ei uinuks.
Ent selleks, et sõnavabadusel oleks mõte, peab sõnadel olema mõju. See mõju puudub, kui rahvas öeldut ei kuula - kui ajakirjanike öeldut peetakse triviaalseks või irrelevantseks või meelelahutuseks, sest olulistest küsimustest ei kirjutata. See tähendab, kui on tabuteemasid – nii nimesid kui tegevusi.
Kuigi veel mõne aasta eest ei oleks olnud vaja Eestis tsensuurist ja demokraatia puudumisest eriti rääkida, siis täna on seda vaja — kas seetõttu, et ajakirjanikkond palju noorenenud või kipub mälu halbu asju kustutama.
Eesti kohta võime väita, et siin tsensuuri ei ole ja kehtib täiel määral sõna- ja pressivabadus. Ei ole veendumust, et Eesti demokraatia oleks kriisis, kuigi meil on probleeme ja kohati kaugenetakse ohtlikult demokraatia alusmõtetest. Meil on sõltumatu avalik-õiguslik rahvusringhääling, professionaalne kultuuriajakirjandus, missioonitundega kohalikud lehed, oma sihtauditooriumi huvidega arvestavad raadiojaamad ning kõigi raskuste kiuste ka mitu omavahel konkureerivat üleriigilist päevalehte.
***
Ometi on meil visa kaduma väärtõlke 'neljas võim' mõjul kujunenud mentaliteet ning selle võimuga püütakse õigustada kõiki oma tegusid ja valikuid, justkui asuks ajakirjandus samal pulgal täidesaatva, kohtu- ja seadusandliku võimuga.
See väärtõlge on eksitav mitte vaid etümoloogiliselt ja etioloogiliselt, aga ka olemuslikult. Just seisusena, valvab ajakirjandus demokraatia heaolu ja tervise järgi. Demokraatias, kus valitsus ajakirjanduse töö sisusse ei sekku, lasub kogu vastutus kirjelduse ja tegelikkuse vastavuse eest ajakirjandusel.
Kuidas on aga valvuri rolliga? Millised on need mehhanismid, mille kaudu ka ajakirjandus kas või iseennast reguleerib?
Kui võimud astuvad üle piiri, siis vaba ühiskonna ajakirjandus annab sellest teada. Aga kas ajakirjandusele on kõik lubatud? Ajakirjandus ei tohiks lubada endale asju, mida demokraatia endale lubada ei saa. Kindlasti ei tohi eirata seadusi jai süütuse presumptsiooni, ei tohi võtta kohtuvälise karistamise õigust.
Vastutada tuleb ka selle eest, mida meediakontserni valduses olevas kanalis avaldatakse. Tegemist on eetilise põhimõttega.
***
Kuigi meie pressivabadus on üks ulatuslikumaid maailmas, ei ole kriitika ajakirjanduse enda kohta teretulnud. Kuidas sellises olukorras tagada, et ka ajakirjandus ise oleks prii kõigist pahedest, mida ta on seatud teiste puhul märkama ja kritiseerima.
Kui poliitikute puhul märgatakse ja tuuakse päevavalgele korruptsioon, soodustused ja kinnimaksmised, kas või nt poliitiku Moskva-reisi kulude katmine külastatava poolt, siis loob see teatud fooni poliitiku tegude hindamisele. Kui sama toimub ajakirjanikuga, kuidas tuleb suhtuda sellistesse nähtustesse. Eriti arvestades nt asjaolu, mille tõi ära The Guardian numbriga 1,4 miljardit dollarit. See on summa, mida Kreml on eraldanud oma välismaiseks PR-iks 2010. aastal. Umbes 15 miljardit krooni. See ei ole ainult Washingtoni, Brüsseli ja Londoni jaoks.
Arutelu ajakirjanduse kvaliteedi üle ei tähenda otsekohe süüdistust ajakirjanduse ründamises või sõnavabaduse ahistamises. Ajakirjanduse kvaliteet on nii oluline osa demokraatiast, et selle üle mitte arutleda on kahjulik nii riigile, ühiskonnale kui ka demokraatiale. Nii, nagu ka tabuteemad valitsuse tegevuse puhul on ohtlikud ühiskonna ja demokraatia tervisele.
Suhtumine "me ei hooli, sest me ei pea hoolima", kuulub monopoli staatuses ettevõtte leksikasse. Miski ei õigusta näiteks ütlust: kui online ei meeldi, siis lugege järgmise päeva paberväljaannet. Online ja paber kasutavad üht ja sama kaubamärki ja selliselt vaatab väljaannet ka tarbija ning sellele vastavalt on tal ka õigus väljaandelt nõuda kvaliteeti.
***
Ajakirjandus täidab oma valvuri ja diskussiooni eestvedaja rolli siis, kui rahvas on hästi informeeritud; kui see, mida ajakirjandus käsitleb, enam-vähem kattub ka sellega, millega inimesed tegelevad. Valvuri rolliga kaasneb vastutus tegeleda oluliste asjadega. Välisuudised "ei müüvat", kuid kui me tahame mõista, miks reageerib üks või teine Euroopa Liidu riigi valitsus nii, nagu ta reageerib, siis peame ka teadma, millises infoväljas ta tegutseb.
Välisministeeriumi välisajakirjanduse ülevaade esitab prantsuse, saksa ja inglise keeleruumi ning Soome suuremate lehtede olulisemaid artikleid. Samad teemad on nii Soome, Iirimaa, USA, Belgia, Prantsusmaa kui Austria lehtedes. Kui vaatame, kuidas neid uudiseid kajastavad Eesti väljaanded, siis ei tee võrdlus meile au. Kui olulised arengud jäävad kajastamata ja tegeldakse pisiasjadega, siis muutub jutt valvuri rollist tühjaks. Kui see, millega välis- ja julgeolekupoliitika tegijad tegelikult tegelevad, ei ole avalikkuse huviorbiidis.
Või majanduskirjeldused. Eesti majandus, üks avatumaid ja ekspordile orienteeritumaid maailmas, ei ela selgelt suletud maailmas. Ärimehed arutavad Financial Times´is, Kauppalehti´s ja Wall St. Journal´is ilmunud artikleid, et olla toimubvast adekvaatselt informeeritud.
Niisiis, tähtsaim ei ole küsimus: online vs. järgmisel päeval ilmuv paberleht, vaid informatsioon, mida pakutakse, et saada maailmast adekvaatne pilt.
Mõelgem, kas suudame teha asju niisama põhjalikult nagu mujal. Kindlasti vastatakse, et see on kallis ja see ei müü, sest see ei ole "soft". Ometi, kui kõik pürgiksid viimasesse, tekiks ka seal ületoodang, kollaste väljaannete trükiarv ei kasva juba praegu. Kehva toodangu toel püsimise asemel olnuks ehk perspektiivsem toota kvaliteeti, tehes seda tarkade inimeste jõuga. Odav toodang produtseerib omakorda odavat.
***
Financial Times ja Wall Street Journal on läinud üle maksulisele teenusele, sama on tegemas New York Times, sest kvaliteeti ei ole enam võimalik tasuta pakkuda. Kui palju oleks Eestis inimesi, kes oleksid valmis maksma näiteks 100 või 200 krooni kuus ühe lehe eest, kus kvaliteet on garanteeritud ja garandiks on peatoimetaja? Praegu eelistatakse, et soovijad loeksid lihtsalt välismaa lehti.
***
Siiani kõneles esineja kui lugeja, edasi kõneles ta kui president.
Ta kõneleb demokraatia kaitseks. Põhimõttel, et meedia ei kalduks nn populismi. Et mõistlik ja tarvilik kriitika väärnähete kohta ei asenduks üksiku üldistamisega. Konkreetseid väärnähteid – üksikisikute eksimusi ja kuritarvitusi – tulebki käsitleda konkreetsete juhtumitena, mitte üldistada riigi demokraatlikele institutsioonidele. Olemaks targemad kui oldi 30ndail aastail ja vältimaks tollaste ohtlike vigade kordumist. Vaba ajakirjandus sõltub demokraatiast, aga demokraatia sõltub ka ise vabast ajakirjandusest.
Demokraatlikud institutsioonid vajavad kaitset, seda ka ajakirjanduse poolt. Kriitikat väärivad inimesed, kes neis institutsioonides eksivad. Meie põhiõigusi garanteerivaid institutsioone, Riigikogu, Riigikohust ja EV Põhiseadust lammutades võime jõuda ajaloost tuttava olukorrani, et keegi vastab küsimusele Quis Custodiet ipsos Custodes? (kes valvab valvurite järele?) kõva selge häälega: "MINA!"
14 kommentaari:
Lugeja on vaimustatud, ei ole targad inimesed kuhugi kadunud, lugeja jaoks on tähtis, mida anne kirjutas, mitte see, mis nime all ta seda kirjutas. Ja ka sellise targa inimese kohta ütles Anvar Samost: " ... suvaline jorss..."???
Lugesin täna Päevalehte ja ka kommentaare ja leidsin sealt kellegi Agnes Kalliti kommentaarid. Pikad, lohisevad ja enesekesksed. Muudkui oota seda lubatud kvaliteeti seal, aga seni ei paista seda küll ühestki äärest vaadatuna isegi kui väga otsida.
Päevalehes on nüüd enimloetud artiklite järel kirjas lugu klikkinud isikute, mitte kommentaaride arv. Neid lugejaid on tuhandeid, ainult et keegi ei viitsi kommenteerida. Või ei huvita.
aa, need on klikid. Ma just vaatasin, et kommentaaride arv on väga huvitavaks läinud :)
Toimetusel oli endal ka sant vaadata seda kommentaaride numbrit, nüüd leidsid petuga pooleks vähem piinlikuma võimaluse.
Tänase EPLO-ga seotult:
Presidendi kõnes on üks mõte: „… paratamatult pole siin küsimus online vs. järgmisel päeval ilmuv paberleht. Majanduse, välis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevad inimesed Eestis ei oota enam paberlehe ilmumist oma lauale.“
Viimase lause alusel on Eesti Päevalehes täna Priit Simsoni artikkel „Ajakirjanikel pole vaja häbeneda“, kus ta käsitleb teemat seisukohast, nagu väidaks president, et ajakirjandusväljaannet ei ole tarvis, tuues vastuväite „erinevatel ekspertidel on tõesti üht-teist öelda“.
Tegelikult oli presidendi mõte, et uudised jõuavad online-meediasse lihtsalt kiiremini, operatiivsemalt kui paberväljaandesse ja kogu maailmast ise online’i vahendusel infot otsivad poliitika- ja majandustegelased ei jõuagi alati ära oodata paberväljaannet.
President rõhutab ka, et oleks vaja veel rohkem öelda – info tuua lugejani avaramal teabepinnal kui praegu. Tema kõnes on öeldud:“ Ehkki pole selge, kas uudisetarbija eelistab tulevikus paberit või kuvarit/.../ ühiskonna otsustajad vajavad otsuste tegemiseks adekvaatset informatsiooni. Seda teenust ootab ja ostab ta ajalehe toimetajalt või peatoimetajalt, kes on teinud valiku olulise ja tühise vahel.”
Eestis peab president tarvilikuks kvaliteetlehte, mida praegu kardetakse olevat liiga kulukas, materjali poolest vähepakkuv ja vähe tarbimist leidev.
Siin maksaks hr Simsonil üle lugeda,mida oli presidendil ette heita meie välispoliitilistele ja majandusülevaadetele, mitte suvaliselt oletada hirmu Leo Kunnase ja Andrei Hvostovi kirjutiste või Markovi viisaprobleemi avalikustamise ees.
Pisteliselt vaatasin EPLO jaanuarikuu arhiivi, silmas pidades just huvi pakkuda võivaid teemasid.
Kui jätta arvesse võtmata eelmisest aastast jaanuarikuu alla alles jäetud lood, milles arvamusi küllaga (Leo Kunnas, Rainer Kattel), siis sel aastal ilmunud enamasti jäidki arvamuse ootele.
1. jaanuarist oli 11 mõtteavaldust uue aasta puhul teeninud Jaan Kaplinski kirjutis, neist 3 kirjutanud H. Kingo ja 4 O. Ait, president Ilvese aastat sisse juhatav tekst oli kutsunud välja 13arvajat – vähe aastat sisse juhatava teksti kohta.
Troostitu oli olukord mitme aktuaalseid küsimusi käsitleva kirjutise all. Juhtkiri 21.01., mis käsitles vähem kindlustatud inimeste tervise seisundit majandusraskuste ajal (hambaravi), ei puudutanud kedagi, Heiki Nestori arutlus riigi ja Tallinna linna haldusreformi küsimuses kutsus esile 5 arvamust, juhtkiri Tõnis Lukase haridusreformi puudutavast (Lukas kahe tule vahel) kutsus kirjutama vaid ühe inimese, ometi on see teema, mis puudutab peaaegu iga peret ja vaidlustes oleks hädasti tarvis ka arvamusi, et teha õige otsus pikkadeks aastateks meie tulevikku mõjutava kohta.
Hoopis vastukajata, st 0-skoori on jäänud poliitikaraamistusse kuuluvad kirjutised vene teemal ja presidendi seisukoht välispoliitika ja diplomaatia rollist 15.01., Vene poliitikute seisukoht presidendi Moskvasse sõidust (kuigi ka president ise ei pea seda valikuna tähtsaimaks teemaks), Kadri Simsoni kirjutis koalitsioonist 18.01, repliik presidendi kõnest (allkirjata) 23.01., maailma raputavate looduskatastroofide meidki puudutaval Haiti teemal (T. Jõeveer), filosoofilisemal alusel rajanev Mihhail Lotmani tõlgendus huvist paranähtuste vastu (toimetuse tellitud) 26.01. Samuti seni veel tänane Priit Simsoni tõlgendus presidendi kõnest.
Ah-jaa, 25.01. oli üleval kesk- ja omavalitsuste teemat puudutav põneva pealkirjaga „Ansip, Churchill ja liberalismi reetmine“, mis andnuks ainet väga laiapõhjalisteks mõtteavaldusteks. Selle all leidus taas viimase aja arvamusaktivisti A. Kalliti päeviku väljavõtteid 34 rea ulatuses, kusjuures enam-vähem teemakohane oli üks lause.
Kurb, et mitte öelda rohkem. Paistab, et Eestis ja maailmaski on kõik korras.
Postimees korraldas täna arvamusliidrite lõuna ja arvamusliider nr.1 on nüüdsest David Vseviov. (Tegelikult ma ei kahtle, et Vseviov on üks tõelistest arvamusliidritest.) Küll aga hakkas mind pildigaleriid vaadates vaevama küsimus, kuidas saavad arvamusliidrid olla meie poliitikud? Ja kelle jaoks on arvamusliider Arnold Rüütel, kes enamasti ei arvagi midagi? Kas arvamusliidriks saab nimetada inimest, kes ei ole oma arvamuses vabad? Poliitikud seda ju kahtlemata ei ole.
Siis edasi avaliku arvamuse juurde. EPL tegi üheselt selgeks, et anonüümne arvamus ei ole avalik arvamus. Kas erakonnastatud arvamus on vaba arvamus?
Kui VÄHE vaba võib avalik arvamus VEEL olla?
Arvamusliider on inimene, kes suudab enda ümber või enda järele koguda teatud suurema hulga järgijaid või toetajaid. Muidugi võib ilmselt ka teatud arvamusrühmast endast välja kasvada isik, kes hakkab avalikkuses selle koosluse tõde esindama. Nt laulva revolutsiooni ajal olid ju tegevuse suunajad üksiti ka arvamusliidrid, nende suuniste ja arvamustega arvestati, nad olid laiemalt tuntud.
Küllap saavad ka poliitilistes parteides tekkida oma kõnemehed ja erakonna suuniste esindajad (ka erakonna sees, nendest siis kujunevad erakonna suunajad - juhid, nt Mart Laar oli kümmekonna aasta eest arvamusliidrite esiviisikus), tutvustajad, reklaamijad, ses mõttes võib neid tingimisi nimetada arvamusliidriteks, juhtarvajateks.
Kümmekonna aasta eest oli Eestis arvamusliider nr 1 Lennart Meri, järgnes Edgar Savisaar (venelaste hulgas esimene) ja kolmandal kohal oli just Arnold Rüütel. Gallupis saab rohkem punkte see, kes on tuntum või vähemalt kelle nime teatakse, kui ka muud ei teata.
Postimehes oleks võinud ju arvamusliidriks saada ka nt Iivi Masso, aga võib-olla kaks korda ei tahetud tiitlit väljapoole Eestit anda. Muidugi tuleb Vseviovi puhul arvesse ka see, et tema on kuuldav mõlemale nn "kogukonnale" Eestis ( kummardus esmalt veńe kogukonnale ja siis sellele, et teda loevad ka eestlased), Iivi Masso jällegi on isegi Soomes teatud määral liiga "rahvuslik" (et mitte öelda natsionalistlik).
Postimehe aasta inimesega oli ju samuti. Sofi Oksaneni valik üllatas kindlasti paljusid (kõik ei tunnegi teda), ammugi neid, kes ei hooli sellest, et ta Eesti minevikku käsitleb, küllap ei olnud ka Marina Kaljurand kolme aasta eest paljude lemmik (nende, kes toetasid Moskvas Eesti saatkonna piiramist), Gerd Kanter oli viimasel ajal ehk kõige konkurentsivabam isik, sest sport on kõige rahvusülesem.
Suhteline nimetus, nii arvan.
Üksiti tahaks ühe mõtte öelda seoses Vabariigi Kodanike saates kõlanuga, nimelt et Eestis piisab olemasolevast ajakirjandustasemest ja ei ole tarvis üht protsenti elitaarset ajakirjandust. Igor Gräzin märkis, et kuigi sümfoonia kuulajaid ei ole, peab olema ka sümfooniaid, nagu ka kunstihuviliste puudumisele vaatamata peab olema kunstimuuseum.
See 1% on vajalik selleks, et me ei harjuks oma keskpäraselt rahuldava tasemega, et mõistaksime, et on olemas tipp, kuhu tasub püüda, et alati on kõrgem eesmärk, mille savutamine pakub rohkem teadmisi, tarkust ja nii ka võimalusi. Et mõte rebiks end lahti sellest, millega harjunud, ja pingutaks "sinilindu" püüdma. Ega alati sünni uus kvaliteet õuna kukkumisest või vannis lebamisest...
Ka mägironimine on eneseületamine ja inimesel on tarvis end ületada. Nagu Maurus ütles, et eestlane peab õppima nagu hull...
Teine mõte siiski ka. Kõnetehnilisest vallast. Kus küll valmivad presidendi kõned ja kas tal on nii harva "lubatud" esineda, et kõik tuleb ühe kõne sisse ära mahutada - nii et suur on väikesega segamini ja isiklik trügib pealispinnale koos riiklikuga? Kui president paluti esinema presidendina, siis ta ka esineb presidendina. Allprobleemide
äraütlemiseks on palju muid võimalusi. Ei maksa lahjendada suuremat sõnumit.
Kas arvamusliidrid saavad olla anonüümsed? Teatud keskkonnas. Miks nad ei võiks seda olla?
Pean THIst lugu. Soliidne vana kooli mees. Tal on ikka midagi öelda, kuigi ta teeb seda Merist erinevalt ja võimalusel antiik - Rooma võtmes.
Kust EPL nüüd tagasisidet saab? Kas ainult lugejakirjadest meilile?
Vanad kommijad on kõik mööda ajakirjandusväljaandeid laiali pudenenud. Jah, olid ajad.
Südaöised kaootilised mõtted.
Ega ma ei vaidlustanud seda, et THI-l ei oleks õigust öelda, mida ta ütles, aga selles kõnes suuremaid ja väiksemaid teri välja otsida oli paras tegu, seda just kõne struktuurist lähtuvalt, kõik sulas väga ühte, üldine, üksik ja erand.
On üks häda: kuulajad väsivad ja tähelepanu hajub. Ning lugeja tüdib, kui pealiini väga otsima peab.
Miks selle kõne kohta nii vähe arvamusi meedias on, arvan, et eespool öeldu on üks põhjusi. Kõne eesmärk on aga, et öeldu jõuaks otse ja kiiresti ning emotsionaalselt sinna, kuhu tarvis, mitte ei jääks arvele linnukese pärast.
President ise ju kõneles kvaliteetajakirjandusest. Kõne on muidugi omaette žanr, aga omamoodi eeskuju kõneleva meedia kohta siiski.
P.S. Ega Lennart Meri ka olnud väga rangete sõnastuspiiridega.
Oma ülevaates jätsin välja konkreetsed näited, kuid neid oli. Üks niisugune - ajalehe allkirjade kogumise algatus Riigikogu tegemistega seoses ja Riigikogu kui üksikisikute ja terviku, seega demokraatliku institutsiooni probleem.
Rein Sikk Eesti Päevalehes Presidendile (siin lühendatult):
"Teile käib vastukarva, et ajakirjandus sõimab riigikogu. Paraku on see vaid jäämäe veepealne osa.
Paraku on riigikogu praegune koosseis end ajalukku kirjutanud lakkamatu oma raha arutamisega, küll palkade, küll kuluhüvitiste teemal.
Kindlasti liigub Toompeal ka palju tublisid seadusandlikke algatusi. Poolteise aasta eest küsis Eesti Päevaleht enam kui 350 inimeselt rahvaasemike seadusandliku tegevuse kohta. Ja tulemus: vaid üks (!) vastanu teadis ühe riigikogu liikme seadusloomest, küll aga polnud pooled vastanud kuulnud 46 rahvaasemiku nimegi, rääkimata tegevusest demokraatia kindlustamisel.
Kui ma nüüd presidendi noomimise tõttu selle kõik maha vaikiksin, kas julgeksin kunagi teises ilmas silma vaadata oma õpetajale Juhan Peeglile?"
sümfoonia kuulajaid ei ole...
päris humoorikas.
Ajakirjanduslikke sümfooniaid tahaks küll. "Diplomaatia" nt vahel täitsa on sinnakanti.
Postita kommentaar