Kirjutas: anne
Arvamus 08.jaanuaril 2010.a. Eesti Päevalehes ilmunud Evi Arujärve kolumni "Lekib, varjab ja paljastab" põhjal.
Evi Arujärv kirjutab EPL-is pealkirja all "Lekib, varjab ja paljastab" üha aktuaalsemaks muutuvast teemast - vabadusest ja piiridest.
Pealkiri on kurjakuulutav.
Kui vaba on indiviid kui ta on vaba? Kas me oleme üldse olnud vabad või on see vaid illusioon, mida on toitnud lootus ja ensepettus?
Kas on viltuminekute põhjusi ka selles, mida nimetab EA - 1990ndail esile kerkinud "mässumeelsed piire trotsima valmis noored" ja nii tekkinud alus "vabadusihast pakatavate lapspoliitikute" esilekerkimiseks? "Piirideta liberalismi" (siin ja edaspidi tsitaadid EA kolumnist) juurdumise üle Eestis võib vaielda, sest liberalism kitsamalt nt majanduses, millele EA tundub viitavat, on üks arenguvõimalusi. Eesti (ja mitte ainult Eesti) valis Friedmani. Siin ei ole koht, kus arutleda pikemalt Friedmani ja (uus)keinsismi üle, samuti pidevalt korduvate etteheidete üle (seda ka kohalikus netiavaruses) Friedmani õpetust järginud Suurbritannias valitsenud majandusliku ebastabiilsuse ja suhtelise vaesuse üle.
(Kõrvalmärkusena: nagu ikka, häirib teatud määral EA teatud ülalt alla vaatav suhtumine isegi pöördelistesse sündmustesse ja nende tõukejõududesse.)
EA arutelus on aga ka teine, väga aktuaalseks muutunud teema: avalikustamine - "vastandina ajale, mil mingid tõeluseosad olid salastatud ja nii-öelda avalik osagi oli tegelikult libatõelus".
EA kinnitab: "Praegu pole põhjust uskuda, et objektiivset informatsiooni garanteerib pelgalt formaalne sõnavabadus. Või et kellegi või millegi nähtaval olek tähendab avalikkust."
Kas seda kunagi oleks võimalik uskuda? Oleks tarvis ideaalset ühiskonda, kuid missugune on ideaalne ühiskond ja kas ei ole selle mudeleid või skelette meile ajaloos pakutud ning kas ei ole me ka ise mõndagi kogenud ühest selliseks reklaamitust tulnuna? Astudes uude, mis eufoorias loodetud ideaalseks, kuid mis tegelikkuses paljuski porikarva.
Rahva Hääle rutiini ja etteaimatavuse asemel oleme kogemas samasugust rutiini ja etteaimatavust, kuid nagu ütleb EA - palju rafineeritumalt, mängides peenelt "varjamise ja paljastamise, avatuse ja saladuse klahvidel". Kui palju *Puhtaid* on avalikustamise sfääris tegelikult ja kui palju on siin paljalt juriidilist korrektsust?
EA: "Võtkem /.../ negatiivset kuvandit kinnistavad pealkirjad. Või mingist sündmuste kompleksist ühe detaili või osapoole esiletoomine ja teatud detailide ja tegijate välja jätmine. /.../ Või valikuline diskreetsus sõltuvalt isiku sotsiaalsest staatusest või poliitilisest kuuluvusest. Kõrgliigasse kuuluva mängu ilu kaasneb riigi-, ametkondlike ja ärisaladustega seotud seaduste leidlike tõlgendustega, mis muudavad valiku avalikustamise ja varjamise vahel paindlikuks ja voolavaks."
Paljud tüdivad.
On loomulik, et EA ei ole mööda saanud ajakirjanduse allikakaitse seadusest. Tema hinnangul - ja selle hinnanguga tuleb küllap nõustuda - kaitseb see seadus aga eelkõige suure äri ja suure poliitikaga seotud jõude ja isikuid, "kelle eluline huvi on omaenese autoriteedi ja teatud ühiskondliku näivuse ülal hoidmine ning soovimatute kriitikute karistamine". Tavakodanikul enamasti puudub võimalus enesekaitseks "anonüümse laimu või avaliku arvamuse verbaalse agressiooni eest."
Paraku tabab verbaalne rünnak tavakodanikku sageli just ühiskonnakriitiliste sõnavõttude puhul. Seda raskem on tavakodanikul langetada otsus avada hiljuti kehtestatud kitsas värav, avaldamaks oma arvamust lähemal ja kaugemal toimuva üle.
Aga kogetus on ka midagi õpetlikku, mis teeb valvsaks. Ja valvsust ei saa kunagi olla liiga palju. Ehk nagu ütleb EA: "Rahaks ja võimuks konverteeritava varjamis- ja paljastamismängu ainsaks positiivseks kaasnähuks võib pidada vabadusillusiooni murenemist. /.../ See kujundab teadmise, et vabadusest olulisemad on piirid. Et võim on sellel, kes määrab piire ja ka defineerib neid. Ja et määrajatel ja defineerijatel tuleb rohkem silma peal pidada".
Ütleksin: KUID määrajatel ja defineerijatel tuleb rohkem silma peal pidada. Ja vajalikus kohas aegsasti öelda, mida vaja. Seni, kuni ütlemise võimalust veel on.
13 kommentaari:
„„Tavakodanikul enamasti puudub võimalus enesekaitseks „anonüümse laimu või avaliku arvamuse verbaalse agressiooni eest.““
Kas kodanikunime all esitatud laim on parem? Evi Arujärve arvamusloo järel kirjutab nimeline kommenteerija, et varem kommentaariumis esinenutel „töötasid verbaalsed süljenäärmed“, et need olid „iselekkivad isikud“, „pähe tõmmatud mustade kottidega ja alastusega eputavad varjukujud“ ja et „nendel on ilmselt kartus avalikuks tulnud nimega seostuda võimaliku diagnoosikahtluse pärast.“
Väga julge hinnang inimeste kohta, kellest suur osa oli registreeritud, kuid kes praegu ennast enam kaitsta ei saa.
Kuid ei ühtki sõna artikli kohta.
Lugesin ka selle nimelise indiviidi arusaamau...kui loogika vead välja jätta siis oli grammatiliselt täiesti ok. Aga tahaks temalt küsida kuidas ta suhtub minu mõnesugusesse kestvasse vaimsesse seisundisse, mis soovib, et valimistulemused meie riigis oleks nimelised ja kõigile kättesaadavad? Kuna tal sõpru pole, (järeldus tema kommentaarist mis põhineb tema enda loogikal) blogi peab ta küll, siis ehk satub ta seda lugema ja vaevub vastama.
Ei mõista, miks on Arujärvel probleemiks vabadusihast pakatavad lapspoliitikud. Muinsuskaitseliikumine oli peamiselt noorte algatatud ja see oli väga suur jõud. Kuskil peab ju poliitiku tee algama,pidi see siis algama seal nlkp rüpes just.Kogu aeg räägitakse vajadusest,et uued tegijad peale kasvaksid, sama ka noorpoliitikutega.Kogemused tulevad kah aja jooksul.
Need "vabadusihast pakatavad" lapspoliitikud tänases päevas erilist sümpaatiat küll ei tekita. Eriti kui vaadata kesknoori. Vabadusiha neid küll ei kannusta.
Tundub, et E.Arujärv mõtles IL rahvast,kui ta põrkus liberaalsusega.Mart Laarile ju süüdimatult tema valikut ette heidetud (R.Ubakivi ja teised arvajad).
Praegu terav ikka see netivabaduse ja vaba sõna asi.Eneken Tikk (justmin) kirjutas kunagi, et ühed pidasid piiramatut sõnavalikut ainuvõimalikuks, ja teised tervitasid võimalust lugeda ebatsensuursete väljenditeta ja sisukaid kommentaare.
Tema arvas, et digitaalse maailma avarustes peaks ruumi jätkuma kõigile — piisab abstraktsete adressaatide valikust ning eraldi vestlusringidest. Aga et siis kaoks suur osa asja võlust.
Hõbemägi arvas ka EEsaates,et portaalid ja väljaanded võivad toimida erinevalt,aga päris suletust pidas enda eraldamiseks (Sirp).Palju see 5-10 kommiga kommium erineb päris kinnisest?
Too nimeline kommenteerija (Vatalin vist) peab ilmselt EPLO kommenteerijaid suuremaks paheks kui kommentaariumi väljasuremist. Kui ikka Suurkase artiklile kogunenud arvamusavaldusi saab ühe käe näppudel üles lugeda, siis tuleb tõdeda - kommentaarium on surnud!
Mõni rõõmustab selle üle siiralt.
Ju tal selleks omad põhjused.
Arvan et Kadastikulgi olid omal ajal omad põhjused Parekit mõnitada.
Mulle tundus eile Hõbemäge kuulates, et ta suletud kommentaariumide (k.a. EPL-i "Hispaania saabas") osas oli lausa irooniline.
Aga võibolla mulle ainult tundus.
SIIM VATALIN , kommentaar tänases Päevalehes:
„Evi Arujärve artiklid EPLOs, nagu paljud teisedki sotsiaalselt teravad atiklid, kubisesid varem ikka kommentaaridest. Vaikseks on jäänud. Aga siin pole midagi imestada. Usun, et töötavad peamiselt kaks mehhanismi, mis mõlemad on vaid positiivsed.”
nahaparkal:
Siim Vatalin kiidab „positiivseid mehhanisme”, jättes targu ütlemata, kas peab positiivseks ka nähtust ise, seda et sotsiaalselt terava artikli taga ei kubise enam kommentaaridest. Ei jätku julgust välja öelda, et mittevabadus on parem kui vabadus? No ainult loll läheks seda otse välja ütlema, saab ka teisiti – ümbert nurga. Ja seda Vatalin ka teeb. Kordab kümnel erineval moel, kui tore on, et enam ei kommenteerita ja kommenteerimine on üldse haiglane nähtus ja et sallimatus kommenteerijate vastu on üks meelepärane tegu.
Meelepärane tegu - kellele? Vaat sellele küsimusele vastuse leidmisega võibki hakata hargnema see sassis probleemidepundar, mille tulemusena EPLO kiratseb, kommenteerijad aga end solvatuna tunnevad.
Arujärve tänane artikkel sobib hästi ka nende piirangute kirjeldamiseks, mida EPLO oma kommenteerijatele üles seadis:
"Tundub, et mis tahes korrastavate seaduste puhulgi määravad tulemuse tegurid, mis seisavad väljaspool seadusi. Näiteks ajakirjanduse allikakaitse seadus."
Kommenteerimisega sama lugu: ID-kaardiga logimine ei tulene seadusest vaid tuleneb mingi isikute grupi suvast!
"Ühest küljest on selle parandustesse kirjutatud igati tervitatav soov puhastada avalikku ruumi ning vajaduse korral ohjeldada ja panna vastutama anonüümseid laimajaid. Kuna aga tegemist on kontrollimehhanismiga, mis eeldab kohtulahendeid, siis kaitseb see ja ka mis tahes muu seadus eelkõige suure äri ja poliitikaga seotud jõude ja isikuid, kelle eluline huvi on omaenese autoriteedi ja teatud ühiskondliku näivuse ülal hoidmine ning soovimatute kriitikute karistamine."
Anonüümsete laimajate ohjeldamise sildi kattevarjus luuakse endale kriitikavaba olukorda. Omaenese (küsitava väärtusega) autoriteedi ja teatud ühiskondliku näivuse ülal hoidmise tõhusaim moodus on kriitiliste märkuste mittevõimaldamine. Pange tähele - asja taga on 'suure äri ja poliitikaga seotud jõud ja isikud'! Ja need, kes aplodeerivad kommenteerimispiirangutele, teenivad teadlikult või teadmatusest just neid jõude!
"Karta on, et piisavalt ettevaatamatu tavakodanik kipub juriidiliseks muutunud demokraatia tingimustes nii meedia kui ka poliitika mängukanniks jääma: tal ei ole ressursse kaitsta ennast anonüümse laimu või avaliku verbaalse agressiooni eest ega ka ühiskonnakriitikuna."
Äärmiselt tabav väljend - juriidiliseks muutunud demokraatia! Lang topib oma initsiatiividega kommenteerijate suud kinni - sähke oma demokraatiat! Tavakodanik-kommenteerija on vaid mängukann juriidiliseks muudetud mängus - tal ei ole ressursse, et kaitsata end kui ühiskonnakriitikut. On viimane aeg küsida - millal ja kuidas me niikaugele jõudsime, et ühiskonnakriitika (s.o. ühiskonna puhastumise tõhusaim vahend) on muutunud juriidilise jälitamise objektiks?!
"Rahaks ja võimuks konverteeritava varjamis- ja paljastamismängu ainsaks positiivseks kaasnähuks võib pidada vabadusillusiooni murenemist. On väga positiivne, et paljud inimesed, kes olid pikka aega vabadusjutuga ära lollitatud, on saanud tühjad pihud. See ravib vähemasti natukenegi ühiskondlikku rullnoklust ja kujundab teadmise, et vabadusest olulisemad on piirid. Et võim on sellel, kes määrab piire ja ka defineerib neid. Ja et määrajatel ja defineerijatel tuleb rohkem silma peal pidada."
Seega - EPLO 'Hispaania kujunduse' ainsaks positiivseks kaasnähuks on see, et purunes vabaduse illusioon. Tühjad pihud kommenteerijatel, aga tühjad pihud ka Päevalehel. Mis muud, kui tuleb teravdatud pilk pöörata nendele, kes määras asjade sellise käigu.
EPLO kommentaarium mäletab üht ropu suuga muutnimelist, kes kõige pikemalt oli tuntud nime "aksel soo" all. Kas tõesti Siim Vatalin?
Teate, mul on teie pärast hea meel, olgugi et kommentaariumi väga ei jälginud, sest arvamused tundusid tükati tüütult paljusõnaliselt väljendatud.
Muidu toetan tuliselt pseudonüümivabadust. Ajakirjanik on oma nime tausta avanud, kasutagu seda, 'tavalise inimese' nimi ei ütle mulle lugedes mitte midagi. Pseudonüüm on palju huvitavam.
Ülal oleva mõtisklusarvamuse järel olevad väljaütlemised rajanevad enamasti kõik sõnavabaduse, aga ka inimese sildistamise valusal tunnetamisel.
Teiseeestlase mõtete järel märkisin, et rahvusluse rahvusvahelist vastet ’natsionalism’ on hakatud kasutama pahatihti selle termini negatiivses tähenduses. Rõhutan siin üle, et oleme, sh ka mina, seda kogenud hiljuti praeguseks suletud kommentaariumis, kus rahvuslusest kõnelejatele riputati külge traditsioonilises mõttes natsi-silt, seda rahvusluse, rahvuse kui väärtuse eest seismise, rahvuse püsimise pärast südant valutamise eest. Just niisugusele poliitilise arsenali võttele tuleks pöörata tähelepanu avalikus debatis ja sellistesse debattidesse puutuvas kriitikas, sest just niisuguse relvastusega puhutakse lõkkele rahvusvahelist vaenu. Taoline väärkäsitlus on palju ohtlikum kui paljusõnalisus (muidugi – sõna väärtust on tarvis tunda ja nendega ei tarvitse priiskavalt ümber käia) või isegi teatud kultuuritu sõnapruuk (seda on võimeline korrigeerima moderaator), sest tekitab pingeid isegi diplomaatilisel tasandil, kõnelemata argielust, kus kleebitud sildid inimesi hirmutavad ja lahutavad. Peale kõige muu ei ole selline meetod ka aus. Pettureid (nt majanduskurjategijad) me ei salli, miks peaksime leppima ideoloogiliste petturitega?
Siin peaks olema järelemõtlemise koht kõigil Rahva Teenritel, nii Riigikogus, valitsuses kui ka vastavas raadiosaates.
Miks ei võiks lp Evi Arujärv Eesti Päevalehes arutleda ka võltspropaganda teemal?
Postita kommentaar