Tahad vabadust? - Osta!
Kirjutas: päevalehitseja
Millest selline tavainimese jaoks ootamatu suhtumine? Jõevere ei tee sellest saladust: kommentaariklikid ei too raha sisse!
Rahast ei saa mööda ka Tarand ega Kivisildnik.
Tarand: kommentaarium pole mitte ainult tülikas, vaid ka kulukas. Kommentaarikasti ärakaotamine oleks lehe jaoks palju odavam variant. Alternatiivina pakub ta välja kommenteerimise muutmist tasuliseks. Ometi ei pea Tarand „rahalist barjääri” sama efektiivseks müratõrjujaks kui toimetaja tegevust. Ilmselt seepärast, et kui raha puhul on inimesel veel valikuvõimalus, kas seda kulutada või mitte, siis toimetaja meelevalda sattudes pole tal enam sedagi. Tarand on veendunud, et netikommentaaride ajajärk saab meedias vääramatult läbi, sest ärilises mõttes olevat tegu ummikteega. Seepärast tuleb keskenduda hoopis uuele ja püüda raha teha sellelt, mis hakkab juhtuma pärast nn vaba kommenteerimise ajajärgu lõppu.
Ka Kivisildnik on kommenteerimise maksustamise poolt: raha on nii vähe, et praegu on ükskõik milline võimalus raha krabamiseks õigustatud, miks siis mitte sõnavabaduse pealt natuke pappi kokku ajada.
Siin räägib Kivisildnik pisut endale vastu: „Kommentaarid on ikkagi raha. Mulle ei meeldi kui inimesed (kommenteerijad) teevad tasuta tööd!” ütleb ta artikli alguses.
Nii et kogu jutt tiirlebki ümber raha. Ühel juhul põhjendatakse kommentaariumi sulgemisvajadust sellega, et inimestele ei maksta nende töö eest, teisel juhul püütakse sama tulemust saavutada sellega, et neile hoopis maks peale panna.
Kurjaendeline on ka „sõnavabaduse pealt papi kokkuajamise” mõte.
Tahad vabadust? Osta! Nagu katusepakkujad: tahad vabalt kaubelda? Maksa!
Asja võtab kokku Jõevere: raha toovad ajalehele siiski lugejad, mitte kommenteerijad.
Seega on asi otsustatud. Tegelikul pole tähtsust ei sõimul ega laimul, asjade praeguse arengu otsustab siiski vaid raha. Kõik muu on vaid suitsukate ja mõnel juhul ka isikliku frustratsiooni väljaelamine.
68 kommentaari:
Nimetatud artiklitest, riivamisi.
„Internet kuulub nüüd täiskasvanutele.“ Või on saanud täiskasvanuks? Üks mõte pealkirjast, teine tekstist, kuid vahe on sisuline – kumb neist siis?
Lähtudes öeldust ei saa kaasarääkijate ringi kitsendamisel piirduda ainult virtuaalmaailmaga, vaid ka reaalelus tuleb kindlasti teha korrektiive, välistades kaasarääkimisest kõik nooremad kui täiskasvanu vanusetsensuse alla kuuluvad isikud, seda nii meedias – ajalehes, raadios, teles - kui ka õpilas- ja noortekeskkonnas üldse - likvideerida tuleb kõik õpilaste omavalitsused ja esindused kooliajalehed ja -almanahhid, kõik noorte mõttekojad. Sest ainult täiskasvanud ju oskavad. Ainult et…… Kahe aasta eest puudus rohkem kui 4 %-l Eesti elanikest isegi põhiharidus. Noori, kes olid omandanud vaid põhihariduse või alla selle, on meil 13,2 %. Muidugi saab öelda, et haridust ei saa ainult koolist, aga kui seda koolis ei ole tahetud/suudetud omandada, siis on tõenäosus väga väike, et suur osa seda hiljem vajaliku põhjalikkusega taotleks.
Ent kuidas jääb põhimõttega lapse õiguste konventsioonist: igal lapsel on õigus osalemisele?
Vabandage, analüüsiks tõrgub minu mõte nimetatud kirjutist küll hindamast.
Vastutusvõimest: kas kõik täiskasvanud on adekvaatsed? Pidades silmas vihjeid psühhiaatriahaigla klientuurile. Vähemalt K. Tarand näib arvavat suurt osa neist veetvat oma päevi kommentaariumeis. Lisaksin siia, et tänapäeval ei eraldata vaimselt mitteadekvaatseid inimesi ühiskonnast, kas Internet on midagi rohkemat kui ühiskond?
Kirjanik (kivi)sildnik – kaubamärk või nimi? – arvab, et ID-kaart hoiab kommentaariumi kõntsast puhtana. Tahaks muidugi teada kõntsa definitsiooni: kas poliitiline oponent, haridustee pooleli jätnud isik, paadialune või lihtsalt keegi, kes ei kuulu end väljavalituiks pidajate hulka.
Autor ise märgib, et tema kodanikunime all tavaliselt ei kirjuta ning jätkaks hea meelega oma kirjanikunime all. Sedasama on, muide, variandiks nimetanud ka kommenteerijad – õigus kasutada aliast ehk antud juhul küll mitte kirjaniku-, vaid kommenteerijanime.
Kolme artikli kirjutanud ei ole siiski kõiges ühel meelel, seda kas või kvaliteetsete (loe: trükikõlblike) kommentaaride suhtes. Kui peatoimetaja Tarandi arvates need praktiliselt puuduvad, siis kirjanik (kivi)sildnik nii kriitiline ei ole, arvates, et kui 99 % filmidest võib olla sisutuid, siis netikommentaaride sisuprotsent võib olla sellest märksa parem.
Majakovski kõneles tuhandest tonnist toorsõnamaagist, mille läbikaevamisel võib leida ühe sõna. Netikommentaaride puhul on see suhe märksa parem. Kunagise ühe artikli järgse 1681 kommentaari hulgas võib leida rohkem pärle kui tänase 16 kommentaarise päevasaagi hulgas ning kommenteerimismuutuste kohta käinud 360 hulgas rohkem kasutuskõlblikke ettepanekuid kui praeguse kümmekonna seas, mis kommenteerimiskeskkonna pööblile suletust ülistavate kirjutiste all leida.
Võtan vastutuse (ja järgmised sõnad).
Mitte ainult raha, ka pihtasaanute suur ego. Et las räägivad pinu taga.
"Tarand: kommentaarium pole mitte ainult tülikas, vaid ka kulukas."
Loomulikult on kommentaarium lehele kulukas, sest jääteede purustajatel ja bussijaamade asemele plekkputkade ehitajatel on palju raha heade advokaatide palkamiseks.
EPL kommentaariumi nimeline kalmistu on täis ajakirjanike ja teiste solvunute suurte egode räbalaid.
Aga seda ei ole Tarandi kvaliteetsuguvõsa kokkutulekutel vist probleemiks peetud, et Eestis libiseb võim järjest enam oligarhide kätte.
Kodanik Sildnik, kui ta on juba piisavalt tuld ja tõrva kommenteerijate pihta valanud, tuleb välja üsna ootamatu ideega (ootamatu on seda tema suust kuulda):
„Mind huvitaks see, et saaks ka kuidagi oma kaubamärgi registreerida. Ma kodanikunime all tavaliselt ei kirjuta, hea meelega teeks seda oma kirjaniku nime all edasi.”
Ah et kui ütleme kommenteerijanimi või pseudonüüm või lihtsalt kirjutaja nimi, siis on see kõnts ja saatanast, aga kui oskame sama asja kohta öelda peenelt kaubamärk või bränd või koguni kirjaniku nimi, siis on äsjase materdaja isiklik huvi selle vastu kohe märkimisväärne?!
Kui võtta nii, et õigusriigis on kõik kodanikud seaduse ees võrdsed, siis mille poolest väärib kirjaniku nimi registreerimist, aga kommenteerijanimi mitte? Ah et üks on proff, aga teine amatöör? Vabandust, pole siiani aru saanud, et ajalehtede kommentaariumid oleksid loodud vaid proffide jaoks. Kutselistel kirjanikel on oma mängumaa, kommentaarium aga ongi loodud peamiselt tavainimeste jaoks, kus loomulikult ka kirjanikud (võrdsetel alustel) võivad osaleda.
Jah, kodanik Sildnik, ka meie, tavakommenteerijad oleme sama meelt, ka meie oleksime sellest huvitatud, et saaksime oma kommenteerijanime (= kaubamärgi) registreerida, nagu see möödunud aasta lõpuni oligi.
Ühelt poolt tundub kodanik Sildniku mõtteavaldus ebajärjekindel – tervitab registreeritud kommenteerijate väljapraakimist Päevalehest, samas asub aga kohe endale registreerimisvõimalust nõutama. Vastuolu on siin vaid näiline. Kodanik Sildnik lähtub siin oma raudsest loogikast: keelamine käigu teiste, mitte aga minu kohta! See on õige ja hea ja sildnikutele meelepärane moodus asju ajada ning ennast kehtestada! Mingit vastuolu võivad siin näha vaid teistsuguse moraalse pagasiga inimesed, hundimoraali maaletoojate jaoks on siin kõik koššer!
K. Jõevere kirjutab oma esmaspäevases analüüsis:
„Mitte küll rekordivääriline, kuid siiski keskmisest tihedam kommentaarisadu tabas möödunud aasta lõpus näiteks minu kolumni, milles tutvustasin Eesti Päevalehe uut suunda – plaani loobuda anonüümsetest kommentaaridest. Selle loo peale tuli 360 kommentaari.”
Tahaks küsida – K. Jõevere, miks te valetate?
Annan EPLO otsingumootorile käsu leida viimase kahe kuu jooksul avaldatud Jõevere kirjutised. Tulemus – üks artikkel kahe kuu jooksul, seesama 18. jaanuari analüüs.
(Tõsi küll, täna, 21. jaanuaril, püüab otsingumootor mind veenda, et analüüs ilmus üleeile, seega 19. jaanuaril, nii et hakka või arvama, et Ivan Sussaanin, legendaarne soossejuhataja-rappavedaja, on Päevalehe rahva lemmikkangelane.)
Milles siis asi?
Jõevere väidab, et kirjutas, otsingumootor ütleb, et ei kirjutanud?!
Aga äkki avaldas Jõevere selle uudise anonüümselt? Oli, nii-öelda, igandite mõju all? Aasta oli ju tollal ikkagi 2009, mil kõikjal vohas anonüümsus, eks sellesse võis nakatuda igaüks...
Või tuleks hoopis arvata, et uus „Hispaania kujundus” tõi endaga kaasa mittetöötava otsingusüsteemi?
Ega ükski neist võimalustest Päevalehele au ei tee!
Vladiimir Vladiimiripoeg Puutini esimene poliitiline avaldus Venemaa juhina kõlas nii: „Mõ buudem ih motšitj v sortiire!”
Blatnoilkeel on raskesti tõlgitav, hiljuti lugesin ma sellist tõlkevarianti: „Me uputame nad peldikusse!” Osa nüansirikkusest on küll siin kaduma läinud, aga leppigem sellegagi.
Just sellest puutinlikust loosungist paistab lähtuvat ka meie peavoolumeedia. (Huvitav, kas keegi oskab öelda – ons’ meil olemas ka mingi vastuvoolumeedia? Kuhu ka ei vaataks, ikka läheb kõik allavett...)
Kuhu siis veel neid vihatud kommenteerijaid uputada kui mitte peldikusse? Kõige lahtisema tekstiga rääkisid siin Samost ja Muuli, Viimane küsib otse: „Kas laseme lihtsalt mingil peldikuseinal idiootidel normaalseid inimesi sõimata?” Tõstatatud küsimus on nüüdseks leidnud laia vastukaja ja arvamusliidrid jõudnud üksmeelele: need idioodid, need suvalised jorsid, tuleb peldikuseina ääres maha lasta!
Ja avalik hukkamine võtab aina tuure juurde! Eesti Päevaleht on selleks lahkesti oma veerud kasutada andnud. Kellel aga kommenteerijate kohta midagi halba öelda on – dabroo požaalovatj, olete teretulnud nende pihta järjekordset kivi viskama! Mis nad siis on sellised idioodid ja suvalised jorsid!
Selles valguses hakkad korraga mõistma, et EPLO arhiivi ärasolkimine polnudki lihtsalt arulage ja põhjendamatu vandalismiakt. Ei, selle elagantse sammuga tehti ka Jaan Kaplinskist, Tiit Kärnerist, Lauri Vahtrest, Heiki Suurkasest ja paljudest teistest kommentaariumis osalenud tuntud tegelastest hoobilt suvalised jorsid, keda siis peldikuseina ääres oimetuks tümitada. Nagu Gulagis – kui sa juba kord siia sattusid, polnud enam mingit tähtsust, olid sa endine Eesti Vabariigi minister või koguni riigivanem. Sulle anti number, mis sind mingil moel ei eristanud teistest numbritest, ja see andis võimule võimaluse kohelda kõiki ühtviisi meelevaldselt.
Roosa Udu ütleks selle kohta: „Kohe näha, et seltsimehed on revolutsiooni klassikute töödega tutvunud!”
Mida on vaja selleks, et oma vihavaenlane peldikusse uputada? Halastamatust ja raudset haaret! Kui need on olemas, siis võib lisada ka pooltoone nagu iroonia, pahatahtlikkus, demagoogia. Peaasi, et mürgisegu krehvtisem tuleks!
Ja seda kõike jagub nende kolme artikli peale küllaga. Kõige vaoshoitum on siin vast K. Jõevere, sest temal ju „oma lehm ojas” – kui Päevalehe kommenteerijad lausa saatana sigidikeks kuulutada, võib ka Päevaleht ise mõned plekid või koguni kriimud külge saada. Aga halvustama on temagi mihkel.
Teen mõned nopped:
- ei rahulda nõudlikumat kasutajat;
- kommentaarid on teismelise-meelse sisuga:
- suures osas koosnevad kommentaarid vaid mõnesõnalistest karjatustest ja seostamata mõtetest;
- ei ole sobiv lugemisvara täiskasvanud inimestele;
- kommentaaride seas sisalduvad mõttepärlid ei meelita lugejaid kohale, sest nende leidmiseks on vaja teha tõhusat tööd.
Aga et eristada halbu kommentaare headest, kleebib ta esimestele ette täiendi „anonüümne” – ning kõigile on selge, et kaks jalga halb, neli jalga hea. Nii nagu vene ajal polnud mõeldav rääkida niisama kapitalistidest, vaid ikka neetud kapitalistidest, nii on ka Jõevere artiklist selge, et anonüümsed kommentaarid on midagi väga-väga halba. Sõna ‚anonüümne’ läheb käiku ka siis, kui ta lauses mingit sisulist tähtsust ei oma, lihtsalt negatiivse fooni loomiseks.
Seda kõike lugedes jääb üle vaid nentida: ideoloogiline võitlus on meie ajakirjanduses tagasi – ja aina teravneb!
Jõevere võitluskaaslased nii tagasihoidlikud ei ole. Kui Päevaleht annab võimaluse tema õue peale räuskama tulla – no miks ka mitte, anna ainult hagu!
Tarand:
- kommenteerijad on loo sabas päevade kaupa märatsejad;
- kommentaarium on tülikas ja kulukas müraruum;
- kommentaariumisse on koondunud üsna raske kontingent, tülikad inimesed;
- neil polegi midagi öelda ja kommentaare tuleb tõrjuda nende kehva kvaliteedi, et mitte öelda sisutuse ja vaat et vaimuhaiguslikkuse tõttu;
- kommentaarikasti võiks üldse ära kaotada ja jätta inimestele alles võimalus kirjutada ainult oma surematu nimi iga loo juurde. Oleks poole odavam.
- kommenteerimine tuleks tasuliseks muuta;
- kommenteerimiskihu käes vaevlejaile tuleks müratõrje eesmärgil seada ette rahaline barjäär;
- kommentaariumis avaldamist vääriksid ainult üksikud mõtet täis ja ladusas keeles tekstid. Ülejäänud ootaksid ahju või jäätmekäitlust. Või oleksid üldse kirjutamata.
- netikommentaaride ajajärk on meedias vääramatult läbi;
- ärilises mõttes oli tegu ummikteega, ühiskondlikus plaanis aga vasikavaimustusega.
- mõelgem parem, kuidas teha raha pärast nn vaba kommenteerimise ajajärgu lõppu.
Üsna küüniline suhtumine, eks ole? Ikka nina tuule järgi – kust poolt raha lõhna tunda on, sinna poole tuleb end kaldu ajada, et rohkem krabada jõuaks!
Aga kui püüaks toimetajahärrale vastata – miks seda tülikat ja kuuldavasti kulukat müraruumi ikkagi vaja läheb?
Minu meelest iga ajalehe jaoks, kui ta tahab olla edukas ja hea, on oluline saada tagasisidet oma lugejatelt. Mis inimesi huvitab, mis neile meeldib, mis aga vastu hakkab, millised on nende ettepanekud, millisena nad tahavad oma lehte näha.
Üleolev ja ignorantne suhtumine maksab end valusasti kätte. Mul on siiani meeles ühe EPL toimetaja sõnad konkreetse ja oma nime all esineva lugeja kohta: me siin toimetuses kõik naerame tema üle! Peale seda väljaütlemist sai mulle selgeks, et selle lehe juures on midagi väga mäda! Sellise suhtumisega sõidab too uhke aurik varem või hiljem madalikule. Paistab, et nüüd ongi see juhtumas või juba juhtunud. Kui nii avatud tekstiga räägitakse rahast ja visatakse paaniliselt üle parda kõik, mis ei paista piisavalt raha sisse toovat, on see kindel märk, et laevakeres on paraja suurusega auk.
Inetu on vaid see, kui paanilisi päästetöid tehakse sõimu ja räigete süüdistuste saatel. Oleks teil veel kasutuskõlbulik arhiiv alles, võiksite ise veenduda, kuidas kommenteerijad teile pidevalt nõu andsid, kuidas kontrolli alt väljunud olukorda taas õigetesse rööbastesse saada. Oma kõrkuses ei teinud te kuulmagi, nii et süüdistada tasuks ennekõike iseennast.
*Tarand on veendunud, et netikommentaaride ajajärk saab meedias vääramatult läbi, sest ärilises mõttes olevat tegu ummikteega.*
Korrektsust nõudev Tarand ei ole ise korrektne, jättes täpsustamata, missugust meediat silmas peab. EPL on kõigest üks erandlik sopike (maailma)meedias.
!!! Ajakohane raamtureklaam EPL-le ja EPL-i varasemate kommentaariumide kriitikutele kiireks kasutamiseks
Väike solvamise raamat
Jasmine Birtles
"Kui äkki avastad, et sinust vasakul on jobu ja paremal lollakas ning sa ei suuda neid kuidagi vaikima sundida, siis selle raamatu abil on asi lihtsamast lihtsam. Kui su meel on must ja kägistada pole kedagi, vali raamatust sobiv solvang ning tarvita seda kohe. Nii ei tunne sa end enam idioote ligimeelitava kärbsepaberina."
Kiirustage!!!
Kuigi kirjastus Tänapäev annab välja raamatuid Eesti ja välismaa ilukirjandusest ja mitteilukirjandusest, laste- ja noorsookirjandust, elulugusid ja ajalugu, teatmeteoseid ja käsiraamatuid, äriraamatuid ja huumoriklassikat, kuigi tulemas on E.M. Remarque'i „Must obelisk“ ja George Orwelli „Loomade farm“, tuleks see kirjastus EPL-i kommentaariumide kriitikute meelest vist likvideerida, sest muuhulgas on ta lisaks "Väikesele solvamise raamatule", mida eespool lahkesti kasutamiseks soovitatud, välja andnud ka
"Feng shit" 1 and 2
(Dr. Neil Manson), kus öeldud järgmist:
"Tänapäeval on kõik millegi eksperdid ja enamik neist on selle tõestamiseks ka raamatu kirjutanud. Dr Neil Manson on ekspert kirjeldamatu möga leidmise alal ja neis raamatukestes tõmbab ta vee peale kõigile «abistavatele» raamatutele, mis peaksid meid valguskiirusel paradiisi viima, aga tegelikult ajavad pea sõnnikut ja plära täis. Sobivad raamatukesed tarvitamiseks siis, kui energia hakkab heaks minema ja feng on enam-vähem shui."
Või kes teab, ehk päästab just see ka kõik teised, sest tõmbab vee peale (kõigele, millele tõmmata annab).
Murfoloogiast: Eksida on inimlik, aga tundub jumalik.
Üldise süüdistava fooni taustal püüab K. Jõevere üht-teist ka selgitada.
„Anonüümsete kommentaaride suur hulk ei pruugi tähendada, et artikkel oleks huvipakkuv ja loetav. Ja see ei ole mitte harv erand, vaid tüüpiline igapäevane olukord: kommentaaride hulk ja loo loetavus pole omavahel sugugi korrelatsioonis.” (Neetud kapitalist ja anonüümsed kommentaarid – ei maksa seda stampretoorikat tähele panna!)
Ojah, mina loen siit välja, et kui artikkel on huvipakkuval teemal, aga käpardlikult koostatud, siis ei tähenda see veel, et kommenteerijad selle teema hülgavad. Neid mittehuvitav artikkel juba huvitava teema juurest eemale ei peleta!
Aga Jõevere tõlgendus on selline:
„Mida see meile ütleb? Kitsamas plaanis seda, et anonüümseid kommentaare loevad peamiselt samad inimesed, kes neid kirjutavad. Laiemas plaanis aga, et laialt levinud arvamus, justkui toodaksid anonüümsed kommentaarid portaalidele tulu, ei pea paika. Mis kõige olulisem: kommentaaride seas sisalduvad mõttepärlid ei meelita lugejaid kohale, sest nende leidmiseks on vaja teha tõhusat tööd ja kommentaare kullaotsija kombel sadade kaupa filtreerida.”
Kitsama plaaniga on asi ju loogiline – kes kommentaariumit lugema tuleb, see tunneb vajadust ka omalt poolt sõna sekka öelda – normaalne asi ju? Siin ei ole levinud tarbijamentaliteet: teie siin kirjutage, aga mina tulen ja loen, tarbin teie produktsiooni! Ei, siin löövad kõik üheskoos, vastavalt oma võimetele kaasa.
Laiema plaanini, et anonüümsed kommentaarid ei tooda tulu, jõuame pisut hiljem, see väärib eraldi käsitlemist ja paistab olevatki Jõevere jutu peamine mõte.
Aga täiesti põhjendamata jääb see oletus, et kommentaaride seas sisalduvad mõttepärlid ei meelita lugejaid kohale. Kust küll Jõevere sellised andmed pärit on?
Kui ta ise tunnistab, et „näiteks mina loen kõiki Eesti portaale iga päev ja suure huviga pealegi, aga lugudele ma kuigi sageli ei klõpsa, vaid loen hoopis pealkirju”, siis miks ei võiks inimene klõpsata end kohe kommentaaride lehele, kui see talle palju suuremat huvi pakub? Aga üldse on selles midagi perversset, teha vahet lugeja ja ‚anonüümse (kuidas siis muidu?) kommenteerija’ vahel. Esimene on see, kes klõpsab artiklile ja toob raha. No olgem ausad, valdav enamus kommenteerijaid loeb ka ikka enne artikli läbi kui kommenteerima asub, ainult et ühelt inimeselt tuleb tavaliselt rohkem kui üks arvamus, sellest ka nende ‚mittetulusate’ klikkide ülekaal võrreldes raha toovate klikkidega.
Ah et mõttepärlite leidmiseks tuleb teha tõhusat tööd? No ja siis? Kogenud kullaotsija juba teab, kust ja kuidas otsida. Registreeritud kommenteerijail ju avatarid varustatud piltidega, nende järgi on kerge leida oma lemmikut. Oli ka (enam ei ole!) kommentaaride leht, kus võisid näha oma lemmiku (kui ta ikka kommenteerimas oli käinud) kolme viimast kommentaari, kohe teadsid, millise artikli tagant teda leida võib jne. Need võimalused on nüüd muidugi ära kaotatud. Vist ikka selleks, et Jõevere sõnad tõele lähemale jõuaksid? Nagu koolipoiss, kes kurdab, et ei saa kontrolltööd teha, sest külm on – ja siis salaja akna lahti teeb, et klassituba tõesti külmaks läheks.
Kuigi nüüd on see kõik vaid tagantjärgi rusikatega vehkimine. Pole ju enam, mille seast kullaterakesi välja sõeluda.
Natuke silmakirjalik lähenemine: oi teil on nii raske neid häid kommentaare leida, aga me tuleme appi ja kaotame kommentaarid üldse ära, siis ongi otsas nii mure kui vaev!
Põhiline, mida K. Jõevere tahab lugejal selgeks teha on see: raha ei too portaalile mitte kommentaaride kirjutajad, vaid hoopis artiklite lugejad.
Ja kordab veel mitu korda üle – klikid artiklit, tood raha, klikid kommentaariumit, raha ei too.
Kulla mees! Kus sa siiamaani olid? Miks sa nii kaua seda saladust varjasid? Alles nüüd, kui lollused tehtud, tulid end selle tõega õigustama, aga varem neist asjadest rääkides oleksid võinud ka lollused olemata olla.
Kui sama avameelselt, nagu nüüd rahast rääkides, oleksid sa kommenteerijate ette seadnud valiku: kas paneme kommentaariumi kinni või hakkate agaramalt artikleid klõpsama, siis kõik need, kes kommentaariumist ilmajäämist taga kahetsevad, oleksid küll valmis Päevalehe päästmiseks midagi ka omalt poolt tegema. Selle nimel, et kommentaarium meile alles jäetaks, oleksid sadakond (või rohkemgi) kommenteerijat nõus iga päev läbi klikkima kõi artiklid, rubriigid ja nupukesed, mis te vaid ette suudate sööta. On vaja lihtsalt inimestega rääkida, mitte neid sõimata või sõimajaid sisse osta. Kodanik Sildnik ütles ju selge sõnaga, et tema tasuta tööd ei hinda, ju ta oma sõimu eest ikka mingi nutsu sai?
Tegelikult ei soovi ju ‚anonüümsed kommenteerijad’ EPLi hukku, aitaksime omalt poolt kaasa, kui meid vaid usaldataks. Või vähemasti inimesteks peetaks.
Hetk tagasi Vikerraadio Uudis+´is oli Kivisildnik taas irooniline kommentaatorite suhtes. Tea miks see teema teda jätkuvalt nii erutab?
Ju tunneb lihtsalt kadedust: kommentaariumist leidis varem vägagi sisukaid tekste, mille sarnasteni härra ise vist ei küüni.
Aga teema on tänuväärne, nagu näha.
Huvitav oleks teada, kui kaua ajakirjandus selle seljas veel ratsutab.
Hurraa!
Meie blogis on asja kohta rohkem kommentaare kui EPLis nende kolme artikli peale kokku!
Kui juba üks blogi teeb üleriiklikule päevalehele ära, siis peavad selle lood küll väga sandid olema. Ei taha teiste õnnetuse üle rõõmu tunda, aga oma ülbuses olid nad väikese karistuse küll ära teeninud. Las mõtlevad nüüd järele, kas lolluste tegemine on ikka tark asi!
"Aasta oli ju tollal ikkagi 2009, mil kõikjal vohas anonüümsus, eks sellesse võis nakatuda igaüks...
Või tuleks hoopis arvata, et uus „Hispaania kujundus” tõi endaga kaasa mittetöötava otsingusüsteemi?"
NP, see on lihtsalt üks "Hispaania kujundusega" kaasnev moodne piinamisriist, mis pigistab kõik uutmoodi "Hispaania saapasse". Ökonoomne peletusviis, teist korda enam otsima ei lähe. Sest mis arhiivi külastamisest kasu, klikke on tarvis ju ainult artiklitele.
P.S. Et üles leida, peab lausa EPL fänn olema ja peast teadma ilmumiskuupäeva. Mina leidsin Google'ist EPL'i minnes, aga selline Hispaania piinapigistuse laadis asjaajamine ei tasu vaeva. Üks eksperimenteeriv ajaleht ei pea määrama meie elu sisu.
Kas Noorte Hääle toimetajat hammustas hispaania kärbes või hammustas Noorte Hääle toimetaja hispaania kärbest, selles on küsimus! Kusagilt pidi ta selle kärbse omale pähe saama, et ta unustas leninliku teesi: ajaleht pole ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator!
Nüüd pole ei propagandat, agitatsiooni ega organisatsiooni. Kadunud on minu ustavad kaasvõitlejad trombs ja teine lugeja. Mäda Taani riiki seestpoolt õõnestav maanteemuhk ja soome valgete lihunike hulka imbunud pervõi ei saa enam kodumaale jäänud parteikaaslastelt suuniseid.
Kui me hakkasime välja andma ajalehte Pravda, siis me ei mõelnud sellele, et enamasti leidis meie kollektiivne organisaator end vobla või suitsuvorsti (kuni seda oli) ümber mähituna, vodkapudelid ümberringi. Me Vladimir Iljitšiga oskasime mõelda suurelt, me ei olnud nii väiklased nagu seltsimehed Sildnik, S. ja Tarand, K. Me arvestasime nii - mingu meie ajaleht kasvõi läbilugemata otse peldikusse või tapeedi alla makulatuuriks, aga ta on ikka oma ülesande täitnud - inimesed on meile tänulikud, et on, millega tagumikku pühkida või mida tapeedi alla kleepida! Me ei käinud erinevalt neist ukselt uksele kiibitsemas, et kas teie ikka lugesite tänase Pravda juhtkirja läbi enne kui sellesse sakusmendi keerasite. Meie ajaleht propageeris, agiteeris ja organiseeris ka seda lugemata.
A seltsimehed Jõevere, K. ja Larin, L. ei oska nii head ajalehte teha. Põlvkondade side on kaotsi läinud, harvaks on jäänud vana revolutsionääri kohtumised koolinoortega. Minu kadunud abikaasa, polkovnik Udu, oli sagedane külaline koolide pioneeritubades ja tehaste punanurkades. Mina aitasin šefluse korras koolides stengazetasid teha. Kuhu on mu kasvandikud jäänud, miks ei künna nad ajakirjanduspõldu? Kas nad on tõesti kõik juba noortekogust edasi jõudnud abilinnapeade abideks? Andestamatu valearvestus karjäärivalikul - oleksid nad ajakirjanikeks läinud, kirjutaksid nad Noorte Hääles edasi, aga nüüd pandi nende suud koos kontrrevolutsionääride pudrumulkudega kinni.
Seltsimees Roosa Udu, a sa mine Noorte hääle punanurgakesse tagauksest. Ütle, et Kesiknädalis on üks nende kaastöölane kirja pannud niisama hävitava jutu kui sm-d Tarand,Kõhh ja Sildnik, Ess. Noorte seltsimeeste hääl ja Kesiknädal võivad allakirjutada offitsiaalse koostöötamise pakti. Üks asi ja kaks teed selle asja ajamiseks.
Mõne seltsimehega kohe on nii, et teed hakkavad ristuma, ja jäävadki ristuma, ja nagu sellest veel vähe oleks, niisama ristuvad omavahel mõttedki. No üks tore inimene, kellega vanal Roosal nüüd juba mitmendat korda teed kokku jooksevad, (ei tea, kas see peaks ka midagi kaugeleulatuvamat tähendama?), on sm Röövel Ööbik . Tema ei aja pikka juttu, aga tema sõna tabab ikka mitu kärbest ühe hoobiga, nagu mingi proletaarne kärbsepiits kohe! Kui tema räägib siin, kelle seljas ajakirjandus ratsutab, siis minule tuleb muidugi meelde see pilt, kuidas palja ülakehaga sm Putin ratsutas valge mära seljas loogeles loojangu poole, tema kõrval kappas aga kaks uljast džigitti, palja ülakehaga sm Savisaar ja palja ülakehaga Monsa, kah linnavalitsusest. Eh, südame teeb kohe soojaks, kui näed, et ka tänapäeva noori (pean silmas sm Röövel-Mördiööbikut) ei jäta külmaks ratsutamise temaatika. Tšapaajevlus elab noore põlvkonna südameis edasi! Tänuväärne teema, selles olen seltsimehega nõus.
Aga kadesus, millest ta ka oma kommentaaris räägib, on vanale Roosale liigagi hästi tuntud. See on selline üldinimlik teema, millega puutuvad kokku nii vana kui noor, nii revolutsionäär kui muidu sm Savisaare suurust hindav inimene. Kadedusega võib kokku puutuda isegi omaenese erakonna keskel, kus seda ometi olla ei tohiks, sest kõik veame ju sama vankert ja taome samu atru mõõkadeks!
Ja ikka kukub välja nii, et need noored ja nipsakad ei saa asjadega hakkama, aga vana Roosa saab – ja siis on tasuks selle eest vaid kadedad pilgud ja sahvtine sisin selja taga.
Ma loodan, et kõik seltsimehed on jõudnud tutvuda viimaste materjalidega, mis ma olude sunnil panin tutvumiseks välja möödunud nädala Eesti Ekspressi? Mäletate küll, seal oli juttu linnavalitsuse uusaaastapeost ja sellest kui sm Savisaar linnavalitsuse laiali ajas. Nagu koolipingist rindele, nii aeti ka meid, mitut sorti linnaametnikke, pimedasse talveöhe, otsima sm Savisaarele sobivat teletupsukest, sest et Tallinna televisoonita ei suuda see armas inimene enam edasi elada.
Läksin siis minagi otsima, või nagu poeet seda on öelnud:
Läksin linna,
Lumesadu,
Tupsu’i leia kusagilt.
Soe pilk ja soe süda,
Edgar nõnda tasane...
Aga ümberringi oli kõik mattunud valgesse lumevaipa. Vaid mõned mupod ukerdasid hangedes ja panid kirja, kus räästa küljes mitu jääpurikat on, et siis süüdlase käest väljanõutatud trahvirahade eest osta lumesahkadele kütust.
Aga muidu, kuhu ka ei vaataks, ikka valge vaip, ei ühtegi värvilaiku...
Korraga nägin enda ees maas midagi rohelist. See oli nii ootamatu, et äratas minus, kes ma siiamaani küllaltki aktiivse eluhoiakuga olen, tõsist uudishimu, nii et ma, vaatamata üha süvenevatele radikuliidiprobleemidele riskisin kummarduda ja see kummaline asjake üles tõsta.
See oli lihtlabane lepaleht! Ei sellise tühja asja pärast tasunud oma kangeid konte kummardamisega vaevata. Tahtsin ta juba maha tagasi visata, aga siis liigahtas midagi minu südames – kuidas sa teist ikka siia lumehange külmuma viskad. Ja ehk kasvavad kord Marsil lisaks õunapuudele ka lepapuud, kes pajatavad möödujale lugu vanast naisrevolutsionäärist, kes oli karm ja halastamatu küll klassivaenlase vastu, aga kelle rinnus tuksus siiski soe ja kaastundlik süda. Ühesõnaga – tõeline kommunist!
Selle asemel, et lehekest maha visata, torkasin ta hoopis põue, oma truu pistoli kõrvale, las teevad seal omavahel tutvust!
Aga ei tohtinud härdaks minna, ei tohtinud. Mind oli ju välja saadetud tähtsa ülesandega, a prikaz natšalnika, eto zakon dlja podtšinjonnogo.
Kõnnin siin,
Kõnnin seal,
Hoolega ma vaatan,
Kas minu väike tupsuke,
Siit on mööda läinud?
Kui mul juba varbad ja sõrmed klõbisema hakkasid nagu külmavõetud kartulid, aga tupsukest veel kusagil näha ei olnud, siis langesin ma kahtlaste kapitulantlike meeleolude mõju alla ja otsustasin oma vahipostilt ajutiselt lahkuda. Uhkem ja revolutsionäärile väärikam oleks olnud külmumissurma surra ühes neist arvukatest lumehangedest, mis meie pealinna ehivad, aga lõppude lõpuks on ka revolutsionäär ainult inimene, uskuge või mitte. Iseäranis siis, kui ta juhtub olema kaitsetu naisterahvas.
Läksin siis koju ja panin kohe samovari huugama. Võtsin kasuka seljast, õngitsesin põuest pistoli, et see öökapikesele panna, kus on tema tavaline koht, Aga põuest leidsin veel midagi muud. Tõmbasin ta välja – ei olnudki lepaleht! Oli üks peenikene ontlik meesterahvas, ka peaaegu oma parimais aastais.
„No mis lepaleht see selline on, pole varem sihandset näinud!” lõin ma imestades käsi kokku.
„Ei ole ma miski lepaleht, olen hoopis lepatomm!” rabas tema mind oma särava naeratusega. „Aitäh, et sa mu elu päästsid, ei lasknud meie kauni kodulinna tänavail surnuks külmuda! Jään sulle selle eest teene võlgu. On sul ehk mingi mure südant vaevamas? Tahaksin sind selle probleemi akuutses lahendamises meelsasti abistada!”
Mis jäi mul, jahmunud vanainimesel, muud üle kui oma muret kurta, et sm Savisaar vaevleb suurte piinade käes, aga teletups ikka veel leidmata. Ehk oskab ootamatu võõras selles suhtes nõu anda.
„Kukepea ja käkitegu!” hõiskas lepatomm mulle vastu. „Teletupsude seas mul küll tutvust ei ole, aga tean veel parematki lahendust! Tead, kui kõva vändamees ma olen, ma väntan sm Savisaarest ühe filmi!”
„Aga tema tahab televisooni! Teletupsukest igatseb, noh!” ei jäänud ma päris rahule.
„Kino on ikka etem,” arvas lepatomm. „Ütles ju sm Leningi, et kunst kuulub rahvale, aga kõige tähtsam kõigi kunstide seas on kinokunst. Kommunism, see on nõukogude võim, pluss kogu maa kinofitseerimine. Pealegi, ma olen kindel, et seda kino näidatakse ka televisioonis niikuinii!”
Nii särava naeratusega meesterahvale ei saa ju kaua vastu panna, ära võrgutas ta vana Roosa, jäin tema juttu uskuma. Ja õieti tegin, sm Savisaar jäi mõttega väga rahule, seadis mind jälle tibidele eeskujuks, mis hammaste kiristamist ja kadeduse sisinat esile kutsus. Aga mis mul sellest, olen juba harjunud.
Lepatomm andis siis lubaduse, et hiljemalt Töörahva Solidaarsuse Pühaks on film valmis, aga kui kõik ludinal läheb, siis ehk juba sm Lenini sünnipäevaks. Ja et film tuleb ainult sm Savisaarest, tema võitlusest helgema tuleviku nimel. Pealkirigi sai juba valmis mõeldud: „Minu võitlus”. Hea lühike nimi ja lihtne võõrastesse keeltesse tõlkida, kui film esialgu üle Euroopa, aga loodetavasti ka kaugemale levib. Filmilevi on ju üks võimas värk!
Sm Savisaar oli minu tööga väga rahul, kutsus oma kabinetti, pakkus lutsukommi. Ikka parem kui närimiskummi. Siis tõmbas lauasahtli lahti ja võttis sealt kamalutäie padruneid minu pistoli jaoks.
Naeratas nii lahkesti ja ütles: „Võta, Roosa, ma tean, et need padrunid satuvad õigetesse kätesse. Sina oskad ära tunda kontrasid ja muidu Keskerakonna vaenlasi, sinu käsi on ka kindel neile lõppu peale tegema. No pasaran!”
Jah, sm Mördiröövel Ööbik ütles õigesti: „Teema on tänuväärne, nagu näha!”
Ja üha tähelepanuväärsemaks läheb! Pasaraanitamine alles võtab tuure üles!
"Tarand: kommentaarium pole mitte ainult tülikas, vaid ka kulukas."
---
Kui reklaamiraha vastuvõtmine on kulu siis olen nõus;)
Roosa anded kõik kokkuköidetud,aga kus see uue aasta lugu peidus,mõnes vanas Eesti Kommunisti numbris või.
Roosa Udu uue aasta lugu pole mitte Eesti Kommunistis, vaid Eesti Ekspressis. „Mõistuse hääl netikommentaaride suhtes”, 16. jaanuar 2010
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/article.php?id=28525055&com=1&s=1&no=20
Oh mis kena on taas lugeda pr Roosa
sügavale elukogemusele viitavaid tekste. Mõtlesingi juba mitu päeva Teie peale. Tore, et leidsite aega nooremale rahvale oma rikkalikke teadmisi jagama tulla. Aitähh!
No mis me räägime, sm Mört Solovei-Sedoviga meil kohe mingi salaside tekkimas! Kui nii edasi läheb, peame varem või hiljem ka silmast silma kohtuma? Äkki juba "Sm Savisaare võitluste" esilinastusel?
Kus siis veel, pasaraan-pažaalusta?
Aitüma, aitüma. Näedsa nüüd,saab Roza Tumanova 'No pasaraanix' kogutud teosed Kivirähk, Andruse 'Ussisõnade' kõrvale riiulisse pista.Ole terve mäletamast,teiseks terve kirjutamast.
Ilma jäi päevaleht Rozast, sääl nüüd täidab plazi yx Kohvilähkremaa sõnasäädja.Ei nemad sääl tunnista Anu Nyymseid talentisid,olgu või klassik ise plazis.
Jõevere artiklist kumab läbi kummaline alatoon: „kordan – internetti rünnatakse!” Ja nagu laulusalmis on lööjaks su oma lell, nii siin on kõige taga... täiskasvanud!
Üha uuesti korduv leitmotiiv jääb minu jaoks mõistatuseks. Aga vaadake ise, toon ära mõned tsitaadid:
„Internet on saanud täiskasvanuks ja iga päev veebis oma asju ajavad täiskasvanud ei rahuldu veel mõni aasta tagasi igati ontlikuks peetud teismelise-meelse sisuga.”
„Suurt osa kommentaare on raske pidada täiskasvanud inimestele sobivaks lugemisvaraks.”
„Kas n-ö täiskasvanud inimeste internetti kolimine paneb kommentaariumid kinni või esitab neile lihtsalt suuremaid nõudmisi?”
„Kommentaaride suur hulk ei võrdu automaatselt suure lugejate arvuga ja seeläbi suure reklaamituluga, mis annab lootust elada üle ka täiskasvanud ja seega nõudlikumate lugejate pealetung.”
„Portaalipidajatele pole nn täiskasvanud lugeja pealetung ehk lugejate täiskasvanuks saamine mingi üllatus.”
„Täiskasvanud inimesi iseloomustab muu hulgas asjaolu, et neile meeldib rohkem mõelda, kuulata ja vaielda ning vähem karjuda.”
„Nendesamade „täiskasvanud inimeste” usin internetti tungimine selgelt näha populaarse suhtluskeskkonna Facebook kasutajatest: seal on kõik oma nime all.”
Kas keegi saab aru, millest jutt?
Täiskasvanud inimeste internetti kolimine, täiskasvanud lugejate pealetung, „täiskasvanud inimeste” usin internetti tungimine – mida meile öelda tahetakse?
Usun, et sellise hiina mõistatuse väljakäimine oleks avatud kommentaariumis esile kutsunud mitmesajakommentaaarilise arutelu, praeguse kümne asemel, millest osa olid vaid truualamlikud koogutused tugevmale poolele.
Ehk kunagi, tagantjärgi, saab selgeks, mida taolise mõistukõnega öelda taheti. Praegu jääb lihsalt meie kvoorum liiga väikeseks taolise pähkli katkihammustamiseks.
Tarandil on oma leitmotiiv, mis artiklist artiklisse ja raadiosaatest raadiosaatesse kordub. See on – toimetamine. Endale aru andmata ja lausa sõgedal kombel püüab ta oma obsessiooni kõigile teistele peale suruda – toimetamata tekst ei ole tekst!
Sama piiratud, nagu mõni ooperimaja direktor, kelle meelest ainus muusika või ainus laul on see, mis kõlbab ooperilavale. Rahvalaul? Sel pole ju orkestriseadetki! Mõttetu värk!
Nad pole võimelised aru saama, et mõned asjad võivad eksisteerida paralleelselt, üksteist segamata. On rahvalaul, ja on ooperiaariad. Väga hea, et on, igaühele midagi. Rumal on see, kes ühele viidates kipub teist ära keelama.
Tarandi mõttemalli järgi tuleks ka igapäevane suuline suhtlus ära keelata, kui inimesed pole läbinud hääleseadet ega räägi nagu raadiodiktorid. Et mõni käändelõppe neelab või koguni kokutab – see on argument, millele apelleerides tuleks üldse rääkimine ära keelata. Vaid valitud pääsevad mikrofoni ette oma mõtteid teistele peale suruma, ülejäänute osa on suu pidada.
Tarand ei anna endale aru, et kommenteerimise eesmärgiks ei ole kõrgetasemeliste tekstide tootmine. Seda võib nõuda vaid täiesti jabur inimene. Kommentaaride siht on vahetult väljendada inimeste suhtumisi meid ümbritsevasse, anda hinnanguid, otsida lahendusi. Kui sõnaosavalt või kohmakalt see kellelgi välja kukub, pole oluline.
Kõik laulupeol osalenud ei kõlba ooperisse solistideks. Ometi saavad nad elamuse kogu eluks, seistes koos paljude omasugustega laulukaare all. Heatahtlik kuulaja naudib nende esinemist täiega, rafineeritud ja pahatahtlik inimene kirtsutab vaid nina.
Ma ei taha viimatinimetatult tema suhtumist ära keelata. Olgu pealegi nii, kui ta sedasi tunneb, see on ta oma asi. Aga ärgu tulgu oma suhtumist teistele jõuga peale suruma.
Aga jõupositsioonilt Tarand ju räägibki – küll raadios, küll leheveergudel. Kommenteerijaid aga sinna ei lasta.
Muide, Tarandi juudi-anekdooti võib tõlgendada ka hoopis vastupidise seisukoha illustreerimisena: peale teksti tõsimeelset toimetamist sai sealt välja roogitud viimanegi ratsionaalne iva. Igatahes tulemus ol tunduvalt nigelam kui enne toimetamist.
Nii et kõik on suhteline siin ilmas, Kaarel-poiss! Mõni nali võib pöörata su enda vastu.
„Kas anonüümsed kommentaarid on siis head või halvad?” küsib oma analüüsis K. Jõevere, ja vastab: „Mitte kumbagi. Kas üks on parem kui teine? Ei ole. Inimestel on lihtsalt valikuvõimalus.”
Kas olen mina loll, või lollitab Jõevere meid täiesti süüdimatult, aga kus ometi on see valikuvõimalus peale Päevalehes tehtud muudatusi?
Seda lihtsalt ei ole!
Sundseisu nimetamine valikuvõimaluseks on sama küüniline kui Venemaal toimuvaid ametissemääramisi nimetada valimisteks.
Härrased, kas te pole märganud, et viimasel ajal kipuvad meile küünikud pähe istuma?
Aga paistab, et alati leidub kroonu-usku inimesi, kes valmis võimulolija sõnadele arutult takka kiitma.
Ago P. (ei hakka ta täisnime välja kirjutama, et mitte inimesele piinlikkust valmistada), arvab Jõevere artikli juures sellesama valikuvõimaluse kohta nõnda:
„Kõige rohkem meeldib mulle selle kommenteerimisteema juures see, et nüüd on inimestel tõesti võimalus valida. EPL pakub võimalust inimese kombel diskuteerida ja hoiab kommentaariumi veidi puhtama.”
Võimalus valida? Mille vahel? Kas nii nagu võimalus hääletada vaid üht kandidaati ja nimetada seda siis valimiseks? Ja mis imeasi see ID-kaart on, et see võimaldab inimese kombel diskuteerida? Ja miks seda võimalust siis ometi ei kasutata?
„Samas kui inimesel on vaja midagi tähtsat öelda ja ta ei saa seda oma nime all teha siis on võimalus anonüümselt kuskil DELFis kommenteerida.”
Selle kohta ütles Mihkel Mutt ilusti – kas see on siis sõnavabadus, kui teil soovitatakse oma mõte paberi peale kirjutada ja Tallinn-Tartu maanteest viie km kaugusele võssa üles riputada? Võimalus on teile ju antud, mis te virisete!
Omalt poolt lisan sellise „võimaluse” – meeleavaldusel osalemine Moskva linna piirides tähendab OMONilt armetult peksa saamist, küll aga võib vabalt meelt avaldada kusagil soos või rabas. Äärmisel juhul tihedas metsas. Ja ärge tulge ütlema, et vabadust ei ole! On ju!
”Mina toetan EPLi initsiatiivi luua niiöelda täiskasvanute kommentaarium. Mõtetu on ju kirjutada oma arvamust kohta, kus on sadu kommentaare ja enamuse kvaliteet on allapoole arvestust. Tekib tunne, et mida ma ikka aega kulutan, keegi niikuinii minuga diskussiooni ei astu..”
Väga ebatäiskasvanulik seisukoht: 'mõtetu' kirjutada sinna, kus juba palju kommentaare ees, keegi nagunii minuga diskussiooni ei astu. No kui sa juba ette tunned, et sinu kommentaar on teistest niipalju viletsam, et see diskussioonis kõrvale jäetakse, siis lepi sellega, et sinu koht on laste kommentaariumis, omataoliste seas.
Aga nüüd, kui pääsed kommentaariumi, mis on väevõimuga nimetatud täiskasvanute omaks, ja kus pole enam sadu kommentaare, sest neid peaaegu üldse ei olegi, oled õnnega koos? Rõõmus ja rahul? Miks sa siis ei diskuteeri kellegagi? Jälle keegi ei astu sinuga diskussiooni? Hea, et sa sellest olukorra irooniast ise aru ei saa!
Nagu öeldakse – peaasi, et laps ei jonni!
EPL isand Poomi isikus tegeleb praegu rohkem president Saakašvili maa sisse tampimisega, pealkirjad eht poomimine - "Suure hoo ja väikse ringiga saabunud Saakašvili unustas Kadriorus pidurdada", "Kas Saakašvili sobib salongi ja on olnu unustanud?". Vastik!
Eks isand poomid tunnevad end taas elu peremeestena - puudub tasakaalustav jõud kommenteerijate näol, kes nende kuritahtlikke liialdusi ja mõõdutundetut kallutatust pisut kärpida võiksid. Nüüd on värav lahti kõigele, ja õnn võib tulla ka ajakirjaniku õuele!
Üks Tarand nägi unes taevalikku toimetamist,
Mis ühendab kõiki, kes kusagil kirjutab,
Üks Tarand nägi unes taevalikku toimetamist
Ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama:
„Toimetamine kui tekstide maailma väravavahi töö
on endale eluõiguse saanud evolutsioonilisel teel
ja pole põhjust arvata,
et see oleks interneti
või masinkorrektuuri leiutamisega
oma funktsiooni lõplikult kaotanud.
Toimetaja ametikoht on sündinud
teksti autorite vähesest
enesekriitilisest meelest!!!”
Kuid ah -
Lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine,
Turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
Tükkhaaval, jupphaaval
Üksteisele müüme
Omad usud ja tõed...
Kas teate, milline erinevus on anonüümse kommentaari ja isikustatud arvamuse vahel? Mitte väline, et vaatad peale, kas nimi on või mitte. Ei, ikka lausa sisuline vahe. Nii et ei peagi vaatama, KES on kirjutanud, kas isikustatud inimene või mingi anonüüm, kommentaar ise hüppab sulle näkku oma eripäraga ja paljastab enda tagamaad.
Ei tea?
Aga Kristjan Jõevere teab!
(Millegipärast tuli selle koha peal meelde vene-aegne anekdoot rebasest, kes sai kutse sõjakomissariaati. Läinud siis viimases hädas jänese käest nõu küsima, kuidas see ometi riviteenistuseks kõlbmatuks arvati. Jänes seletanud lahkesti: „Vaata, kas sa näed seda puud seal künka peal, seda, mille ladvas kaks varest istuvad?” – „Näen küll,” vastanud rebane. „Aga vat – MINA EI NÄE!” teatanud jänes uhkelt.)
Eks ta ole – mõned kohe oskavad näha asju, mille peale teised ei tulegi. Ja vastupidi.
Küsimusele, mille ma eespool tõstatasin, vastab Jõevere oma analüüsis nõnda:
„Minu jaoks on anonüümse kommentaari ja isikustatud arvamuse sisuline vahe selles, et esimene on kantud kirjutamisrõõmust ja teine soovist lugejale midagi öelda. Need on kaks täiesti erinevat asja.”
Panite tähele, teie lambapead, KAKS TÄIESTI ERINEVAT ASJA!
Vaid sõge võib arvata, et rõõmuga kirjutatud arvamus võiks lugejale midagi öelda. Või et arvamus, kus on midagi öeldud, oleks kirjutatud rõõmuga. Need on ikka nii erinevad asjad, et ei käi kohe kuidagi kokku, vähemasti K. Jõevere arvates.
Ja nii seisiski Päevaleht veelahkmel: kas jätta alles kirjutamisrõõm ja visata kommentaariumist välja need arvamused, kus soovitakse lugejale midagi öelda? Või tõsta relvad hädamere vastu ja lõpetada kirjutamisrõõmu elementidega arvamuste avaldamine oma kommentaariumis? Kumb oleks üllam?
Ega me ju ei tea, kui ränka sisevõitlus Päevaleht pidas. Nüüdseks on aga liisk langenud, Ruubiku kuubik ületatud ja toimetuse rahvas võib täie vastutustundega kinnitada, et mingit kirjutamisrõõmu vohamist nende kommentaariumis enam ette ei tule.
Mis on muidugi õige ja hea ja millele mitmed kroonumeelsed klaköörid on jõudnud uuenenud kommentaariumis juba halleluuja hüüda.
Ühineme meiegi nendega?
Ka gigantide vahel esineb erimeelsusi.
Tarand arvab nii:
„Unustage kommenteerimise juures sõnavabadusest rääkimine ära. Vähimgi seos puudub. Kommentaaride ja isetekkelise teksti puhul on tegu puhtakujuliselt teksti kvantiteedi ja kvaliteedi küsimusega. Kodanike põhiõigustega pole sel igatahes mingit pistmist. Sõna- ja arvamusvabadus internetis on tagatud igaühe õigusega seal oma võrgukohti luua.“
Nii et aulik peatoimetaja saadab meid Sirtsu sohu – minge ja mürrake seal omapäi, palju süda lustib, ja ärge öelge, et vabadust pole. Või tõmmake kodus tekk üle pea ja öelge välja kõik, mis südamel. Sähke oma vabadus!
Kirjanik-kodanik Sildnik-Kivisildnik arvab aga asjast pisut teisti. Tema, huvitav-huvitav, seostab küll kommenteerimisvabadust sõnavabadusega, nähes siin ka võimalust pisut profiiti lõigata:
„Miks siis mitte sõnavabaduse pealt natuke pappi kokku ajada?”
Nii et vaba kommenteerimine ikkagi ON seotud sõnavabadusega?
Ja järelikult tähendab vaba kommenteerimise puudumine ka sõnavabaduse piiramist?
Eks kirjanik-kodanik ise tea, kas need seosed sedapidi ka kehtivad.
Vapustav on muidugi see, et mõttehiiglane peab täiesti normaalseks seda, et vabaduse (põhivabaduse!) peaks maksustama. Kel pappi välja käia ei ole, pühkigu ka vabadusest suu puhtaks!
Karm värk küll, väga karm! Kui siin möödunud aastal A. Härm kirjutas netinatsidest, siis just selline suhtumine sobiks sellise nimetuse alla suurepäraselt. Tõsi, Härmi paatos oli suunatud laulupidude ja rahvuse säilimise vastu, seepärast otsib peavoolu meedia (Sildnik-Kivisildniku õnneks) noid natse hoopis teistsuguse maailmanägemusega inimeste seast kui nende ridadest, keda tema esindab.
Aga peatoimetaja ja kirjanik-kodaniku väikesed erimeelsused mõningates detailides ei takista neid vähimalgi määral palli ülimas üksmeeles samasse väravasse ajamast – kuigi Kalle Muuli esimese ehmatuse ja meeltsegaduse ajel nimetas seda kandilise jalgpalli sündroomiks (võttis küll kohe oma sõnad tagasi).
Tähtsad on printsiip ja peavool, muud kilinad-kõlinad on vaid pööbli lollitamiseks.
Sallimatus ja arrogants on need ühisjooned, mis siluvad ära väiksemad eriarvamused.
Ei oska muud öelda, kui et EPL-is domineerib totaalne tölplus!
Kui mind süüdistatakse ropendamises, laimamises, seosetu teksti kirjutamises, märatsemises, idiotismis, vaimuhaiguses ja muudes asjades, mis massimeedia poolt kommenteerijate aadressil on lendu lastud, siis on mul raske sellega nõustuda ja neid patte omaks võtta.
Kui aga, nagu K.Jõevere jutust selgub, on minu süü selles, et ma ei teeni Päevalehele raha, siis pean tunnistama, et tal on õigus. Siin ei aita ei lastetuba, hea kasvatus, hoolikalt sõnastatud laused ja edastatav sõnum - pappi ikkagi ei kuku. Olen süüdi!
President Ilvese tänane vastus K. Jõeverele:
"Ajakirjandus ilma mõjuta on päris nadi asi ja äritegevusena raske. Kui eesmärk on vaid raha teenida, siis oleks mõistlik pigem kinnisvara arendada või kõrge intressiga laene vahendada."
Ainult raha pärast pole tõesti mõtet ajalehte teha.
President Ilves küsis:
"Kes valvab valvurite järele?
Millised on need mehhanismid, mille kaudu ka ajakirjandus kas või iseennast reguleerib? Kui võimud astuvad üle piiri, siis vaba ühiskonna ajakirjandus annab sellest teada. Aga mis on ajakirjandusele lubatud? Kas kõik? Kas ja kus on piirid?"
Viimase aja debatis on selgelt kõlanud vastus: osa valvuritööst langeb kommenteerijatele. Nemad hoolitsevad selle eest, et ajakirjanikud liiga lõdva randmega liiga pinnapealset teksti ei kirjutaks. Sellise asja näeb ju kohe ära, aga see vajab valjul häälel väljaütlemist, muidu petab ajakirjanik end mõttega, et tal õnnestus lugejad ära petta.
Valvur on vajalik, kuigi, nagu praegu kogeda võime, teda ei armastata. Pigem vastupidi - lausa põlatakse ja vihatakse. Viimasel ajal lausa avalikult.
Nii et käib siis klassisõda. Vanasti käis selleks, et kehtestada prolede diktatuur. Milleks siis nüüd? Kas tõesti tulid selle peale EPLi poisid ise?
Klikkisin ka paari EPLi uudist. Aga selle eksperimentaalhaige surnu kõrval hakkab külm.. Nagu ikka valitses tagasiside koha pealt tühjus. Isegi selline oluline asi nagu presidendi sõnavõtt (kus põgusalt käsitleti ka anonüümset kommenteerimist), on jäänud rahva tähelepanuta. Kommentaarid, nagu öeldakse, on siin liigsed..
Kui oleksin EPL-i ajakirjanik, siis oleks mul nüüd imelik kirjutada lehte lugu ja mitte teada, mida lugejad sellest arvavad - meeldib see neile, ei meeldi, kas oli vigu...
Tegelikult on see muidugi võõras probleem ..
Meenutuseks paar lõiku ajast, mil kehtestati esimest korda registreeritud kommenteerimine:
25. aprill 2005 00:00
PRIIT HÕBEMÄGI: Alates tänasest päevast saavad Eesti Päevaleht Onlin’is artikleid kommenteerida ainult registreeritud kasutajad, kuid registreerimine on lihtne ja avatud kõigile.
Alati on inimesi, kes eri põhjustel pooldavad vaba ehk anonüümset kommenteerimist, ja on ka neid, kes pooldavad kommenteerijate eelnevat registreerimist. See ongi rohkem usu asi kui argumenteerimisele alluv teema.
Kui me möödunud aastal oma lugejatega arutasime, kuidas Eesti Päevalehe internetikeskkonda puhastada sõimust ja isiklikest rünnakutest, siis pakkusid lugejad ise välja kasutajate registreerimise..
Kommentaarid on osa meist
Alustasime nullist. Tänaseks on kasutajate registreerimise süsteem valmis ja katsetatud.
Jah, aga miks me seda ikkagi tegime? Sest meie arvates on Eesti Päevaleht Online ja selle kommentaarid üks osa Eesti Päevalehest, sellest meie suurest infoaiast, kus iga päev viibib sadu tuhandeid inimesi.
Järgmine samm, millest 03.05.2007
kirjutas
IGOR RÕTOV,
Äripäeva peatoimetaja
Internetiäris peab olema kõik võimalikult vaba
Minu sügav veendumus on see, et kui sa tahad, et sinu internetiäri
oleks edukas, siis tee ta nii vabaks kui võimalik.
Otsus muuta Äripäeva kodulehel kommenteerimine vabaks tuli sellest, et jälgisime, mis toimub mujal maailmas. Seal oli selge nägemus, et külastajate arv on seda suurem, mida vabam on leheküljele juurdepääs.
Postimees, kus jätkatakse, tutvustades IP-aadressi:
"Postimees.ee kuulub ajalehe Postimees kaudu Eesti Ajalehtede Liitu (EALL), mis toetab veebikeskkonnas kommenteerimisvõimalust kui demokraatlikku ilmingut ning peab kommentaariume ühiskonna vabaks võimaluseks diskuteerida erinevatel teemadel ilma toimetuse sekkumiseta. Ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada. Küll aga peavad kommentaatorid tunnetama vastutust oma sõnade eest."
Laiast maailmast:
"Online-teeninduse pakkuja America Online (AOL), kellel oli 1998 aastal
27 miljonit kasutajat, kasutab sellist süsteemi, kus uus liige sisenedes peab ennast
registreerima (peale seda AOL teab, kes ta on) ja tutvuma kehtivate keskkonna
reeglitega. Aga AOL annab kasutajale, ühele registreerinule võimaluse omada tervelt viit
aliast. (Sageli jaotatakse need nimed pere peale ära, kuid raamatus on näide, kus üksik
naisterahvas kasutab korraga 2-3 nime, omades seega 2-3 identiteeti.)"
Sõnu lisaks polegi vaja...
Kaarel Tarand ilmselt loeb selliste artiklite kommentaare:
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=28698057&com=1
Aga mida mõistlikku sellise "uudise" alla ongi kirjutada...
Delfi teatas möödunud nädalal uuendustest oma kommentaariumis.
Erinevalt Päevalehest näevad nemad asju hoopis teisti.
15. jaanuar 2010
JUHTKIRI: Delfi uuendab kommentaariumit
"Oleme endiselt veendunud meie lugejate õiguses täisanonüümseid kommentaare kirjutada. Probleem ei ole ju kunagi olnud anonüümsus ise, vaid selle väärkasutamine. Ühesõnaga - täiesti anonüümsed kommentaarid säilivad ka tulevikus.
Neile, kes seda soovivad, pakub Delfi aga võimalust registreerida endale pseudonüüm või ennast ID-kaardiga identifitseerida. Sisuliselt tekib meie veebikeskkonnas kolm kommentaatorite tasandit. Miks me seda teeme?
Kommentaatoritele erineva staatuse andmine võimaldab modereerimisel panna suuremat rõhku anonüümsete kommentaaride modereerimisele. Sellega paraneb ka viimaste kvaliteet, mis tõstab omakorda kogu kommentaariumi kvaliteeti.
Delfi uuenduse pikaajaline eesmärk on tegelikult vana hea missiooni jätkamine. Tahame tuua ajakirjandusliku sisu ja internetiteenuste kõrval esile ka ühiskondlikku arvamust ja reaktsiooni, kasutades selleks kogu interaktiivsuse arsenali, mida internet erinevalt teistest meediatest pakub."
Informeeritud inimene märkab kohe, et Delfi võtab kasutusele sama süsteemi, mis kehtis Päevalehes 2005 - 2007 aastal. Ju siis nende analüüs selle perioodi EPLO kommentaariumist julgustas neid sama süsteemi üle võtma. Ainult Päevaleht ise keeldub kangekaelselt tunnistamast, et töötava süsteemi väljavahetamine probleemse süsteemi vastu oli viga ja tasuks astuda samm tagasi. Selle asemel otsustati kommentaariumile praktiliselt hädatapmine teha.
Väga erinevad suhtumised. Tundub, nagu töötaksid Päevalehes hoopis teist sorti inimesed. Või juhatab vägesid hoopis teistsuguse mõtlemisega peatoimetaja.
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooskva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl haua kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi -
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külmän lautsin magasi.
Maa pääl kui lõpnu oll' so orjus,
so emäs võitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule häta
ja kadonu so tõbe lõhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägu olli kirstun kõhn.
Oh kuule, kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälga tõstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule emä lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liiga hilda elo saatus karm!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi -
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüd kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? -
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs -
oh kerkokell, oh kerkokell!
Gustav Suits
Ainult Päevaleht ise keeldub kangekaelselt tunnistamast, et töötava süsteemi väljavahetamine probleemse süsteemi vastu oli viga ja tasuks astuda samm tagasi.
----
Tegelikult tuleks astuda tagasi kaks sammu ja üks samm edasi.
Et siis sinna kus kommenteerida said registreeritud kasutajad ja anonüümnsed mitte. Mõistlik mõtetu mula filtreerimiseks. Ja samm edasi oleks lisavidin ID kaardiga sisselogimise võimalus kasutades pseudonüümi nendele kes seda soovivad.
Veel üks tähelepanek peaaegu KÕIGI kommentaarijumite ühisest puudusest. Võiks olla kasutajatel (eeldades, et nad on registreeritud kasutajad) olla võimalus oma postituste muutmiseks. Eelvaate näiteks siin võid ju küll läbi lugeda aga peale reaalset postitust leiad ikka vigu või tunned vajadust midagi muuta. Sohitegemise vältimiseks peaks siis tulema igale muudetud kommentaarile automaatselt alla kasutaja poolt muutmise aeg. Mitme muutmise puhul mitu aega. Näiteks:
[Muudetud: 22:01:2010 kell 12:23:16]
Samas pean tunnistama, et mu mõtted vaevalt kommentaarijumi koodikirjutajale tundmatud on.
Veel üks mõte. Küsitlustest. Hetkel lehel olevale küsitlusele on pakutud palju toredaid vastuseid. Vastaks ka kuid ei saa. Põhjus proosaline. Pole minu arvamusele vastavat vastust. Küsitlustel võiks olla ka lahter kuhu saaks panna oma küsimuse ja siis ka hääle sellele. Usun, et tulemuste vaatluses võiks see anda päris huvitava tulemuse.
Minule näib, et suuresti on Päevalehe nutuses saatuses süüdi lehe peatoimetaja. Tema on ümbritsenud end vaikimise müüriga, tema ajal on toimetuses võtnud maad kummalised ja lugejaisse põlglikult suhtuvad meeleolud, tema tegi muudatusi, mille tagajärgede eest kommenteerijad teda algusest peale hoiatasid, kuid mida tema kuulda ei võtnud.
Arvan, et ummikseisust väljatuleku lahendus peituks selles, kui Päevaleht saaks endale uue peatoimetaja, avatud ja koostöövalmis inimese, kes tõesti TAHAB olukorda parandada. Masu on vaid üks osa probleemist, aga sugugi mitte fataalne - ta lihtsalt tõi tehtud vead kujukamalt esile.
Päevaleht vajab vahetust!
Üldsegi mitte ammu oli Postimehes ja ka mujal online-meedias iga kommentaari all pisikirjas IP-number, mis muide üpris informatiivne. Siis kadus see ära. Küsisin tuttavalt insaiderilt, miks? - Oleks võinud ju jääda. Just pahade kommijate tuvastamise huvides. Mulle selgitati seda umbes nii, et IP-nr kuuluda nagu delikaatsete isikuandmete hulka, et sellega nagu reedetaks avalikkusele midagi intiimset. Nii ma vähemasti aru sain. Et seadused ei luba IP-nr-t avalikustada.
Samas kui hakata mõtlema, kumb on privaatsem, intiimsem, haavatavam, salastatavam (nagu telefoni numbergi), - kas mingi IP-nr, - või hoopis selle nr omanik, tema kodanikunimi? Et kui keegi kurjam tahaks kommentaari kirjutajat üles otsida ja ta maja maha põletada, kumb variant oleks ohtlikum?
Anonüümsus kui inimõigus on terane nending.
Õpetatakse põhjendatult netifoorumites ja messengerides varjama oma andmeid, kaitsmaks identiteeti, selle kuritarvitamist, varastamist.
Siit jõuame dilemmani identiteedi avalikustatuse/salastatuse vajaduse, koguni paratamatuse osas. Siin tuleks reeglid ühemõtteliselt selgeks mõelda, rääkida, kehtestada.
Seega siis kohustus oma nime alt kommenteerida on OK, kuid IP-nr-i alt mitte?! Veider ja vastuoluline.
Aga mina usun kommentaariumi isereguleerimisvõime sisse.
Kui Päevalehes kommenteerisid vaid registreeritud kommenteerijad, olid osalejad üksteisele enam-vähem tuntud. Loomulikult võis sealt leida igasuguseid isendeid, kuid ikkagi valitses tendents üle piiri minejaid korrale kutsuda. Kui tahtsid sama nime all edasi komenteerida, pidid 'kogukonna' arvamust kuulda võtma.
Oli muidugi ka selliseid, kes kõigele vilistasid, kuid sellega asetasid end lindprii seisusesse, keda keegi enam eriti tõsiselt ei võtnud. Muutusid mingisugusteks hävikuiks või 'kommentaariumi heidikuiks', moraalses mõttes asotsiaalideks.
Omamoodi külaühiskonna mentaliteet, kus oli küllalt oluline, mida teised sinust arvavad.
See regulatsioon ei toimunud küll sajaprotsendiliselt, aga oma arvestatav mõju tal kindlasti oli.
Loodan, et uus võimalik peatoimetaja kasutab edukalt ära seda isereguleerumisvõimet.
Väga terane tähelepanek taadilt!
Õpetatakse lapsevanemaid, et nad ei laseks oma võsukestel rate.ee-s oma identiteeti avalikustada - mis on õige ja hädavajalik.
Nüüd siis sunnitakse Päevalehes jõumeetodil vastupidist põhimõtet peale!
Kuna surutakse läbi täiskasvanud inimese jaoks vastuvõtmatut seisukohta, siis on (ilmselt ette plaanitud) tulemus just see, et inimesed loobuvad neil tingimustel kaasa löömast!
Taadi kirjutatule mõeldes.
_Põhiseadus II. § 19.Igaühel on õigus vabale eneseteostusele._
Vaba eneseteostus kui üldine isiksusõigus tähendab, et igaüks võib kujundada oma tegevust või tegevusetust selliseks, nagu ta seda soovib, muidugi seadust järgides. Õigus on ka ennast määratleda just sellisena nagu seda soovitakse ja tahetakse ning end ka sellisena teistele inimestele esitleda. Kas antud juhul ei ole EPL seda õigust minult kui isiksuselt võtnud?
Turvatunne tähendab ka seda, et me võiksime kindlad olla enda, oma perekonna ja oma laste tuleviku suhtes, avaldada oma seisukohti, kartmata seejuures sellega kaasneda võivate tagajärgede pärast, olgu see siis kodus või töökohal. Kas turvatunne ja kaitse on tagatud, kui avalikustame oma andmed, avalikustades ka oma vaateid?
Vastuseks 13:58, võimalusest kasutajal omi komme muuta.
Kui põhikommija tüvel oma arvamuse lauseehitust või koguni mõtet muudab, siis võib oksakommentaari kirjutajal tekkida vajadus ka oma vastulause ära muuta. Muidu võib hiljem tekkida kummalisi olukordi.
Mina kirjavigade pärast ei põe, teinekord vajutad ikka vale klahvi.
Vastuseks 13:58, võimalusest kasutajal omi komme muuta.
Kui põhikommija tüvel oma arvamuse lauseehitust või koguni mõtet muudab, siis võib oksakommentaari kirjutajal tekkida vajadus ka oma vastulause ära muuta. Muidu võib hiljem tekkida kummalisi olukordi.
Mina kirjavigade pärast ei põe, teinekord vajutad ikka vale klahvi.
_____
To marx
Mina ka mitte, aga muutused võiks ola ka nähtavad......
Tänane, 23. jaanuari EPLO
Viimastel uudistel 0 kommentaari. Arvamustes üritab Agnes K. kõiges midagi sarnast öelda, aga mida, ei saa aru. Küsida kah ei viitsi.
Kui DELFI eelpoolmainitet muudatused ellu viib, on see küll tervitatav.
Quo vadis, Postimees?
Leidsin praegu Postimehe Arteri nädala meedia-edetabelist 5. kohalt järgmise teksti:
_Peldikuseina varing?
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand on oma kohati käreteravate arvamusavaldustega meedia aadressil teistel ajakirjanikel teinekord pinnuks silmas. Sel nädalal aga mitte. Eesti Päevalehes anonüümsete netikommentaatorite pihta avaldatud kriitikas ennustab ta sisutühja ja vaenu õhutava sõnamulina lõppu. See on midagi sellist, mida ihkavad koos temaga kõik need, kes tunnevad viimasel ajal puudust tsiviliseeritusest ja džentelmenlikkusest."
Kas ainult ühte poolt asjast nähtigi, kuid jäeti tähele panemata teine, nimelt - vähe sellest, et K. Tarandi enda esinemises jäi puudu nii tsiviliseeritusest kui džentelmenlikkusest, toetab K. Tarand demokraatliku esinemisvabaduse asemel kiibistatud lubatähtede süsteemi ja loodab kommentaaride ajastu kadumisele üldse.
Kui nii, siis -
et tu, Brute!
Eesti meediast president Ilvese prilli läbi.
President tõdeb, et eesti meedia oma täielises vabaduses pöördub vaba riigi, vabaduse enda vastu. Et ’vabaduse valvur’ on läinud pööraseks ja vajab omakorda valvurit. – Ridade vahelt on selge, et ajakirjanike karjaseks ja õpetajaks on president ise.
Tegelik pilt on siiski keerulisem eelkirjeldatud kahendmudelist Riik & Meedia, kes kuidagi omavahel asjad ära klaarima peavad, presidenti suhtekorraldajaks võttes. Jut(l)ustades demokraatiast, tuleb lisaks mainitud kahele sisse tuua ka RAHVA mõiste kolmandaks. Uues kolmendmudelis ei talitse vabadusest purjus meediat, mis enesekontrolli kaotamas, mitte ainult üksainumas president ülaltpoolt, vaid ka (pigem esmalt) rahvas altpoolt. Sekkudes ajakirjandusse, korrigeerides ja korrale kutsudes hooletuks läinud või kellegi poolt kodustatud ajakirjanikke. Rahvas saab seda teha vaid online-meedias avaldades oma kommentaare toimuva kohta. Või tänaval.
Nii kõrgeks kiidetud meediavabaduse kohale Eestis on tõusmas tumedaid pilvi. Mitmed tuntud peavoolumeedia tegijad ennustavad kõva häälega kommentaariumide kokkutõmbamist või sootumaks lõpetamist. Mis tähendab sisuldasa meedia (lõplikku) õukonnastumist (sarnaselt Mupoga, haiglatega, maavanematega jne). Meediavabadus on siis nauditav vaid ajakirjanikele endile; demokraatia kui idee poolest rahva(lik) sekkumine osutub mulliks, mullistuseks.
Küsimusele Rahva Hääle või Noorte Hääle ajakirjanikele ning nende ülematele, kuidas on lugu ajakirjandusvabadusega, vastanuks nad sama üksmeelselt ja veendunult nagu presidentki nüüdki: ’Oi, me oleme niiii vabad!’. Viimselt saab anda erapooletu hinnangu sellele mitte president ega ajakirjanikud, vaid rahvas ise. Ja aeg. Sealjuures silmas pidades, et see vabadus ei tähenda vagiina-ajakirjanduse vohamist.
Siiski on veel vara laulda kiidulaulu ajakirjandusvabadusele Eestis. See on pigem näiline ega piirdu küsimusega, kas Savisaar & co saab sõna peavoolu-meedias või mitte. Suur jõehobu on ära varjutanud hulga palju väiksemaid olendeid, kes osutuvad meediapildis nähtamatuiks, olematuiks. Kuna nad ei ületa uudisekünnist ega võeta ka nende artikleid toimetustes avaldada väitega, et see sõnum ei müü. Nii ongi. Ei müü, ei möö, ei mää. (– Kuidas see oligi: sellest, et sinust kõik räägivad, saab olla vaid hullem see, et sinust mitte keegi ei räägi). Vabaduse (loe: ärihuvi) varjus on väiksemate seltskondade suu kinni seotud. Getostatud ringkonnad oma iseseisvate - vahel ka omavahel vastuoluliste – huvide ja arvamustega on peavoolu-meediast pagendatud. Jutt käib nn. vähemustest. - Venelased, rahvuslased, kristlased, moslemid, euroskeptikud jne jne.
Aegajalt harva tuleb tädi ühe või teise prõmmija lärmi peale, keerab ukse lukust lahti ja võtab tema avalduse publitseerimiseks. Vaid üks kontingent kapielanikest pälvib aeg-ajalt soodsat erikohtlemist, - homod. Üksnes neid lastakse aeg-ajalt, - valdavalt kevadel, - välja meediapõllule möllama. Nõidade, astroloogide ja igasugu „staaride“ sekka kuhugi lagendiku servale. Keskel aga käib üks ja seesama monotoonne, monokroomne kordus teemadel 1. erakonnad & pingviinid ja 2. majandus & raha. Sinna lisaks 3. Euroopa Liit & euro. Nende kolme lähedale mahub 4. terror-katastroofid-krimi-sex, ja siis ong järg nõidade käes... Ah jaa, sotsiaaliat kah näpuotsaga punaprofessoritelt, Arujärvelt ja mõnelt teiselt arvamusdiilerilt. A see on juba maitseaine supi sees. Universaalne rokk on kokku keedetud valdavalt kontrollitud ja steriilses köögis nimega BNS, kust seda erinevates nõudes ja mitut sorti salatiga rahva ette laotatakse. – On ju vabadus valida lauda, taldrikut ja salatit, ning muidugi ettekandjat...
Looduslik ja kirev mitmevärviline elukooslus – nii lõhnav kui ka haisev, - paistab meediapurgist läbi lastuna nagu mustvalge telekapilt 60-te tillukeselt teleka-ekraanilt. Kusjuures hais on ikka alles jäänud.
Peavoolu-meedia ahtakesest värvivaesest virtuaalsest ilmast on kõik, kes vähegi tsentrist väljas, ilmselt lõplikult välja heidetud. Kusjuures staar-ajakirjanikud pilkavad veel pealegi: minge ja avaldage oma arvamust blogides! Selleks on ju vabadust küll!
Mihkel Mutt võrdles seda pakkumist võimalusega avaldada mõne staar-ajakirjaniku kvaliteetlugu, kleepides selle lõigud Tallinn-Tartu maantee äärsetele puudele. Miks mitte kilomeetripostidele. Loomulikult on kõigil vabadus seda infot seal lugemas käia...
Mis me ikka viriseme, elu ja raha panevad kõik paika. Kuid kõige selle peale rahulolust pakatada ja halleluuja hüüda tundub silmakirjalik.
Ei saa presidendile ette kirjutada, mida ta ütlema peab, ent oma pikas meediakäsitluses tundus tema vabaduse ja demokraatia mantra korrutamine pigem tuimestava süstina põletikukoldesse. Mitte raviv, vaid pigem tervenemist edasilükkav uina-muina.
Gallupist.
Tehniliselt ei ole siin võimalik gallupit minu teada teisiti esitada, st et vastusevariandid peavad olema ette antud, vastaja neid ise lisada ei saa. Ka kommentaarikastikest ei ole paraku võimalik lisada.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=363899
Küsimus: kas registreeritud kommentaator on anonüümne või mitte? Õhtulehe nupu kontekstis ilmselt mitte.
Kui registreeritud kasutaja kasutab aliast, ei saa teda nimetada anonüümseks (sõimajaks).
Postita kommentaar