Iivi Massot lugedes

Lugeja anne mõtted

Alguses oli sõna – nii alustas Iivi Masso oma sõnumit. Materialistlik maailmakäsitus muidugi eitaks seda, sest enne kui sõna sai tekkida, pidi olema selle materiaalne kandja.

Sõna on relv, sõna on hellitus, sõna on pimedus ja sõna on valgus. Inimene, kes kirjutas raamatu, mis algas tõdemisega „Alguses oli sõna“, teadis, et sõna on valgus.

Oma maailmas me ei sa ühtki mõtet välja öelda, kui meil ei ole sõnu. Mida rohkem oleme endas aru pidanud, lähedaste, sõprade ja tuttavatega arutlenud, seda läbimõeldumalt, seda filigraanemalt oskame avaldada oma mõtteid, seda rohkem tunneme sõna tähendust, sõna nüansse ja nii ka sõna tähtsust. Enamasti me ei taha kasutada sõnu, mis teevad maailma pimedaks, mis löövad ja torkavad, me tahaksime, et sõna valgustaks ja teeks maailma paremaks, kui ta on, turvaliseks meile ja meie lastele.

Sõna on tarvis hoida, hoida seni endas, kuni ta on küps minema maailma, mitte seda ja selles leiduvat hävitama ega tapma, vaid valgustama ja andma maailmale elu.

Olen täiesti nõus Iivi Massoga, et sõna kasutamisest oleneb poliitiline kultuur: sõna võib inimese, aga ka kogu rahva saata pimedusse ja hukku, kuid võib talle näidata teed, mis avab tuleviku.

Iivi Masso lisab sõnale ühe suure tähenduse: sõna võib olla tegu.

Poliitikas on sõnad teod. Sõltuvalt sellest, kes räägib, kus, millisele publikule, võib sõnade kui tegude tähtsus olla suurem või väiksem. Me teame, missugused olid despootidest juhtide enamkasutatavad sõnad ja missugust õudust ja traagikat need külvasid. Sõna võis tähendada sõda, Gulagi, Katõni ühishauda, kümneid tuhandeid hukkunuid näljahädas.

Sõna on tegu ka tänases maailmas, kus relvad tärisevad harvem, kuid kus seda enam tegutsetakse sõna kaudu, väljendades suhtumisi, soovitusi, hoiatusi.

I.M.:“Kui näiteks Eesti president võtab sõna Venemaa sõnavabaduse poolt või Soome president vaikib samal teemal pragmaatilistel kaalutlustel, on kumbki valik poliitiline tegu. Lääne poliitikute avalik toetus demokraatlikele jõududele Iraanis või Valgevenes on tegu, mis mõjutab riikide arengut ja inimeste saatusi – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Kui poliitikud siin kaitsevad põhiseadust ja demokraatlikke institutsioone või meelitavad valijaid kartulikottidega; kui loobitakse musta muda konkurentide suunas asjaliku arutelu asemel – kõik need sõnad on teod, mis vormivad meie maailma, paremaks või ebameeldivamaks.“

Või okupatsiooni mittetunnustamispoliitika, vastuseis okupandile - mitte sõjaga, vaid sõnaga, selleks teoks oli aastakümneid deklareeritud sõnaühend - lause: USA ei ole kunagi tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu sunniviisilist inkorporeerimist Nõukogude Liitu.

Kuidas korraldada sõnakülvi, et ka mõte jõuaks pärale, et sõna ei kanduks kaljule ega ohakate sekka, vaid heasse pinnasesse? Kuidas tagada, et pinnas oleks viljakas, et sõna vastu võetaks?

Kristjan Jaak Peterson kirjutas:

„Nagu valguseallikas

seisab austatud laulja

oma vendade keskel.“

Sellel, kes valdab sõna, peab olema öelda tähtis sõnum, niisugune, mida pinnas vajab.

Ärkamisajal ütles Carl-Robert Jakobson: „Rahva suurem osa magab meil …. Ainult ajaleht võib selle kangestuse vastu aidata”.

Nii ka täna.

Iivi Masso ütleb, et „poliitilist debatti on võimatu eraldada avalikust arutelust meedias, ning kumbki seguneb ka professionaalse mõjutamisega tegeleva PR-tööstuse tööga. Olulised on proportsioonid.“ Mingis ulatuses propagandast ei pääse, aga see ei tohi hakata domineerima, proportsioonid peavad paigas olema.

Kes on veel targem ära tundma mõõdutundetut ajupesu kui rahvas ise? Ja kui poliitikud seda ei mõista, tuleb seda öelda. Meil ON sõnavabadus ja seda ei saa piirata, kartes mõnd teravamat sõna või vastukriitikat. Tõde selgub enamasti alati vaidluses, ideede ja meetodite omavahelises võitluses. Seejuures ei peaks kartma sõnarelvaga pihta saada, tõelised strateegid oskavad lahinguväljal ka taganeda, et mitte asjatud kahjusid kanda, vaid koondada jõud seal, kus nad suudavad läbi murda.

Kus on veel parem niisuguseid sõnaduelle pidada kui Internetis? Mäletame, missugust imet kujutas paarikümne aasta eest telesaade „Mõtleme veel“- esimene julgemate mõtete väljaütlemise koht, avalik debatt teleekraanil. See oli aeg, mil ’mõtlema’ pääsesid valitud, praegu on võimalus kaasata oma riigi asjadesse kõiki inimesi, kõiki, kes on huvitatud ja tahavad oma sõna öelda. Võib-olla on keskustellu tarvis metsade ja põldude vahelt just Tädi Maali sõna.

Kuidas eraldada desinformatsiooni tõest? Mida rohkem arutelusid, erinevaid vaatenurki pakub meedia, seda rohkem rikastub meediatarbija mõttevaramu, mida rohkem ta saab kaasa arutleda, polemiseerida ja oma mõttetööd esitada, seda rikkamaks saab rahva mõtte koondvaramu. Mis sellest, et kõik ei ole just kvaliteedimärgiga.

Eemal olles ja inimesi eemal hoides ei teki usaldust.

Iivi Masso toob näiteks vahendist, millega on loodetud võita usalduskriisi, valimisi – valimissüsteemi uuendamist. Ometi ta leiab, et probleem ei ole tehniline, nagu oleksid valimised valel ajal või et riigikogus võib istuda liiga kaua. Lahendused peaksid lähtuma hoopis hoiakute muutumisest, avatuse lisamisest.

Sest „usaldus tuleb tundest, et teame, mis toimub, ja saame kaasa rääkida.“

Ta märgib, et valimiskampaaniates on olnud süüdistamist, labast populismi, rahvustunde üleskütmist ja ärakasutamist. Ehkki globaalset majanduskriisi ei osanud ette näha ka maailma tuntuimad ja tunnustatuimad majandusanalüütikud, süüdistati Eesti poliitkampaaniates selles valitsust, üheselt ja täiesti analüüsivabalt. Kohalikel valimistel lendas pori juba mitmes suunas, mis tõukas arutelu taseme üldise vaba langemise teele.

Poliitiku maine on kahjustada saanud, kuid Iivi Masso tsiteerib Vana-Rooma riigimeest ja oraatorit Cicerot, kes on öelnud: «Mis oleks parem põhjus julgetel ja üllastel meestel poliitikasse minna, kui otsus mitte alla anda kurjusele, mitte lasta sellistel inimestel meie riiki hävitada?» Ning president Ilvest, kes ütles neile, kes nimetavad poliitikuid lollideks ja kaabakateks.: tulge, tehke ise, tehke paremini. I.M. lisab, et „poliitika uuenemisvõime eeldab erakondadelt avatust uute inimeste ja ideede suhtes, aga ka kriitikutelt teatud piire küünilisusele. Kui peame kriitikat poliitilise kultuuri väetiseks, siis on üleväetamisega nagu ravimiga: sobiv annus parandab, liigne annus võib tappa.“

Kes kahjustab poliitiku mainet? Kehtib tõde, et keegi ei saa sind kahjustada, kui sa seda ise ei tee. Ometi püütakse käiku lasta ka demagoogia ja laim, kuid poliitilise oponendi ründamisega kahjustatakse ka Eesti riiki. On selline tegevus rumalusest või on see sihipärane eesmärk? Iivi Masso teab, et laim ja valepropaganda võib leida ka uskujaid ning on võimatu mõista, et sellist kaaspropagandat võidakse teha ka meie oma riigi seest, kusjuures üks ohtlikumaid ja mainet kahjustavamaid on toetada neid jõude, kes nimetavad Eestit fašistlikuks ja kes eitavad Eesti riigi olemasolu õigsust. Niisuguse propaganda kaasaaitamisele viitas ka president Ilves oma kõnes Kremli tohutu suurtest rahaeraldistest PR-tööks välisriikides.

Iivi Masso toob näiteks, et „üheski neist poliitilistest ruumidest, kust Eesti demokraatia on eeskujusid ammendanud – Põhjala, Põhja-Ameerika või Kesk-Euroopa –, ei vaielda omaenda olemasolu õigustuse üle. Kuni me ei saa olla kindlad kõigi suurte poliitiliste toimijate elementaarses lojaalsuses oma riigile, pole olulisim poliitiline jagaja siin traditsiooniline vasak-parem jaotus, vaid vahe demokraatia ja populismi vahel, õigusriigi ja omariikluse kaitse või selles kahtlemise vahel. „

„Kuidas arendada keskustelukultuuri olukorras, kus infot on pigem liiga palju kui liiga vähe ja selles orienteerumist ei ähvarda tsensuur, vaid asjaliku arutelu uppumine pooltõdede ja labasuste mürasse?“, küsib ta.

Ja vastab: „Siin toimivad meedia ja poliitika omamoodi sümbioosis. Skandaalide jahil kipub meedia muutuma «vahikoerast» poliitiliste vaidluste osapooleks, piirid uudiste, meelelahutuse, arvamuse ja otsese poliitilise propaganda vahel on hägustunud. Võistlus tähelepanu pärast lisab poriloopimist meedias, aga ka poliitikas, kus avalik tähelepanu on ellujäämise eeldus.“

Võib-olla see on ka üks põhjus, miks Iivi Masso kritiseeris ka omakorda anonüümseid netikommentaare. Kuid ta unustas seejuures tõe, mida ta ise on rõhutanud: me tulime sealt, kus puudus vabadus oma arvamust välja öelda, aga just see kogemus on meile praegu toeks. Me ei tohi kaotada võimalust mõelda ja kõnelda, sest muidu asubki käigukangi juurde mõni väike goebbels või stalin.