„Kes vajab Eesti Vabariigis kaitset?“, küsis Evi Arujärv

Anne kommentaar E.Arujärve artiklile

Autor meenutab ajakirjanduses väljaöeldu alusel paraja irooniaannusega, et kõrgemate institutsioonide esindajate sõnul tuleks meil ühiskonna erilise kaitse alla võtta tippnomenklatuur võitluses oma majandusseisu eest, järgmistel astmetel aga (viimase aja näidete alusel): kohtutäiturid, keda hiigeltasude kärpimise korral ähvardaks pankrot, emad, kelle kolmekümnetuhandest emapalka võiks ähvardada mõningane kärbe, seoses töötusega nt palkmajade tootjad. 

Tekib küsimus, miks, kelle huvides just viimased, kui kogu ettevõtlus rabeleb allesjäämise ja tootmise suurendamise võimaluste ning töökohtade säilitamise ja taasloomise eest? Kohtutäiturite tööpõld on viimasel ajal märgatavalt kasvanud seoses võlgnikekihi tekkimisega nende hulgast, kes ei osanud ette näha, et endale kodu soetanul kaob töö, mistõttu pank kohaldab tema suhtes oma õigust, realiseerides seda praktikas kohtutäiturite abil. Süües kasvab isu ja õhupall paisub, kuni…

***

Edasine kõneleb sellest, et president soovitas vältida võimuinstitutsioonide umbisikulist kriitikat, mis võib ohustada demokraatia aluseid ja tekitada uue "vaikiva ajastu": see tähendab "olla teatud teemade puhul ettevaatlikum". E. Arujärv näeb ohtu just selles, et institutsioonide kaitsmine on seatud omaette eesmärgiks, pühitsedes võimu, mille teostamisel on ilmselgelt puudu sotsiaalsest empaatiast ja vastutusvõimest. Kõrgemad administraatorid kipuvad oma tegevust peitma institutsiooni varju informatsiooni monopoliseerides või varjates.

Võib järeldada, et vaigistamine on suunatud ka rahva kui alamkihi väljendusvõimaluse vaigistamisele. Ilusad sõnad mõttekultuuri ja keele puhtuse eest hoolitsemiseks foorumites, kus mõtte võis tsiviliseeritult kuuldavale tuua selle asemel, et minna tänavale pikettima, miitingut korraldama, demonstreerima, streikima, on varjamaks informatsiooni levikut ja kriitikat ja kaitsmaks institutsiooni kuuluvaid inimesi.

***

E.Arujärve sõnul ei tee demokraatia võimuinstitutsioone tühjaks anumaks, tähtis on just sisu, millega see anum täidetud. Austus institutsioonide vastu on küll riikluse vundament, aga see ei tohi olla pime austus, millest toituvad diktatuurid. Kriitika üksikisikute kohta neis institutsioonides tähendab soovi säilitada nende institutsioonide väärikus.

Sellega nõus, kuid üks vastuväide, mis õigustab riigipea muret: institutsiooni kriitika, mis ulatub ka Põhiseaduse kriitikani, võib hakata ohustama riikluse aluseid, sest populistlikus sõnapruugis hakatakse kutsuma üles korrumpeerunud isikuid  kogumina samastama institutsiooniga ja nii asendama üht institutsiooni teisega (Riigikogu -> ülemnõukogu, nagu kord oli).

***

Tõsiseks etteheiteks presidendi kõnes nimetab autor sünteesi puudumist eesti ajakirjanduses. Ta meenutab, kuidas selline olukord tekitati: lahutati objektiivne info (uudis) ja arvamus, „kõvade” väärtuste asemel tuli kasutada "pehmeid" ning arusaam ajakirjandusest kui rahvavalgustajast ehk tervikpiltide kokkupanijast, seega sünteesijast kuulutati igandiks.

Vastukaalu loomiseks peab E. Arujärv vajalikuks õpetada demagoogia ja varjatud motiivide äratundmist, leides materjali ka presidendi kõnes. Näiteks: presidendi mure riigikogu pärast, mille võimuloleva enamuse moodustavad valitsusparteid, kes talle järgmiseks neljaks aastaks presidenditooli pakuvad. Kusjuures tavalise inimesena, sealjuures ka isana esinemise hindab artikli autor samuti populistlikuks.

Oma kommentaaris presidendi kirjutise järel avaldasin sama arvamust: president ON president ja on seda kindlasti sel ajal, kui ta on palutud kõnelema presidendina.

***

Evi Arujärv paigutab populistliku müra hulka ka vene-hirmu teema, märkides, et "muulaste (kellest venelased moodustavad enamuse) arv on Eesti rahvastikus aastail 1989–2009 vähenenud 38,5 protsendilt 28,2 protsendini. Rahvuselt venelasi oli Eestis 2009. aastal 21,6 protsenti. /…/ Venelaste üldine staatus ja roll Eesti ja Tallinna valimistulemustes on määratud kolme teguriga: esiteks riigi poolt ja isamaaliste jõudude heakskiidul mittekodanikele antud kohalike omavalitsuste valimise õigusega, teiseks erakonnapoliitikaga ja kolmandaks Euroopa Liidu direktiividega rahvusvähemuste küsimuses. Kõik muu on populistlik müra. Venelased on siin."

Siia kõrvale ajaloost aluse saanud kogemus, mida toestavad uued arengud. Ants Laaneots: "Venemaa räägib Vene-Saksa gaasitoru ja selle ehituse turvamisest, kuid see on vaid ettekääne, et oma sõjalaevastikku meie regioonis oluliselt kasvatada“ ning aprillirahutused Eestis olid “Vene Föderatsiooni laiaulatuslik, kõrgel poliitilisel tasandil heaks kiidetud, hoolikalt planeeritud ja ette valmistatud erioperatsioon Eesti vastu".

Lisaks sellele EPLO-s: Venemaal "ümberkorralduste käigus vähendatakse relvaladude ja sõjatehnika hulka./…/ Balti laevastik tahetakse aga varustada uute ja efektiivsemate relvadega."

***

Evi Arujärv soovitab tsiviliseeritud vormis kriitiliselt mõelda, mitte olla pimedalt riigitruu.

Kriitiliselt mõtlemise hulka kuulub ka väljaspool meie riigipiire toimuvate arengute jälgimine ja vajadus siseriiklikult oma positsioone mitte nõrgendada, vältimaks võimuvaakumi teket.

Sean siia kõrvale Iivi Masso sõnad: "Üheski neist poliitilistest ruumidest, kust Eesti demokraatia on eeskujusid ammendanud – Põhjala, Põhja-Ameerika või Kesk-Euroopa –, ei vaielda omaenda olemasolu õigustuse üle. Kuni me ei saa olla kindlad kõigi suurte poliitiliste toimijate elementaarses lojaalsuses oma riigile, pole olulisim poliitiline jagaja siin traditsiooniline vasak-parem jaotus, vaid vahe demokraatia ja populismi vahel, õigusriigi ja omariikluse kaitse või selles kahtlemise vahel.

Hädas oleme siis, kui ka demokraatlikud jõud hakkavad kasutama populistlikke võtteid. Või kui enamik valijaist, või enamik poliitika kriitikuist, kaotab usu demokraatiasse."

**Kõige ohtlikumaks hindab Evi Arujärv pealetungivat ajupesu ja salastamist.

Meiegi, kes oleme kirjutanud ja kirjutame mitmel pool kommenaariumeis, hindame ja vajame sõnavabadust: vabadust lugeda, kuulata ja teada ning vabadust kaasa rääkida.