Ajalugu, kunst ja teraapia

Kirjutas: anne

Hirm rääkida ajaloost - sellise pealkirja all avaldas Eesti Päevaleht Soomes elava ajakirjaniku, režissööri ja kirjaniku Imbi Paju mõtteid seoses tema uue dokumentaalfilmi "Soome lahe õed" esitlusega.
Lähtudes Soomes valminud Imbi Paju filmidest ja ilmunud raamatutest on mõttekas heita pilk Soome huvile Eesti ajaloo vastu laiemalt.
***

Kui Eestis on pärast taasiseseisvumist ilmunud oma maa kohta läbi Ilmamaa-kirjastuse mastaapse Eesti ajaloo IV ja VI köide, siis Soomes on Eesti ajaloo uurimisel ja materjali koondamisel naabermaa kohta väga palju ära tehtud – võib-olla on teise maa ajalooga suhtestumine vähem problemaatiline kui oma maa probleemide tõlgendamine. Esmajoones tuleb nimetada Seppo Zetterbergi „Eesti ajalugu“, mis ilmus Soomes 2007.a., oli seal väga menukas ja millest eesti keelde tõlgituna on ilmunud juba kolm trükki. Tõlkija sõnul on see raamat väga tähelepanuvääiv uurimus, kuid vajalik oleks ambitsiooni jutustatud lugu uuesti mõtestada. Eestist kirjutatud raamatul on pühendus: „Neile, kes oma ajaloos vastu pidanud.“
Lisaks Zetterbergi raamatutele „Eesti ajalugu“ ja „Jüri Vilmsi surm“ on Soomes ilmavalgust näinud Martti Turtola raamatud „President Konstantin Päts“ ning „Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940“.
Kuid ega nende näidetega soomlaste huvi Eestis toimunu vastu piirdu. Soome ühiskonnateadlane Johan Bäckmani raamat „Pronssisoturi“ on Kaarel Tarandi (Sirp) hinnangul segu faktidest, pooltõdedest, valest ja fiktsioonist, Leena Hietanen raamatus „Viron kylmä sota“ asub Eestis okupatsiooni eitamise positsioonil. Mõlemas on muidki desorienteerivaid väiteid. Ajaleht Kesknädal seevastu arvab, et Bäckmani raamatult tahetakse tähelepanu eemale juhtida, nimetades protesti ülepaisutatuks ja manipuleerituks.
***
Imbi Paju on ajakirjaniku ja kirjanikuna läinud raske ajaloo paine kammitsaist vabastamiseks kunstiteed. Oma filmides ja raamatutes on ta vaadanud toimunut mitte kuivade ajaloofaktide, vaid inimeste emotsioonide läbi. Selline lähenemine aitab ka lugejal-vaatajal jõuda ajalooliste sündmusteni läbi tunnete. Imbi Paju arvates võimaldab just niisugune lähenemine vabaneda valusatest mälestustest. Heino Noor on seda nimetanud teraapiaks.
2005.a. linastus film „Tõrjutud mälestused“, mis kajastas Imbi Paju ema ja paljude teiste inimeste saatust nõukogude-aegses terrorirežiimis. 2006.a. ilmus samanimeline raamat. Filmi kohta on president Ilves öelnud, et see on „Inimeste intiimne allasurutud valu, mis tuleb öösel unenägudesse“, raamatu eessõnas on ta öelnud, et see on „impressionistlik teos, mis ettekujutuse loomiseks hülgab traditsioonilise ajalookirjutise reeglid ja tehnika ning kasutab psühholoogiat ja psühhoanalüüsi, ilukirjandust, filosoofiat, ajaloolaste korjatud fakte ja üksikinimeste mälestusi.“ Autori arvates on alles läbi valulise ajaloo tungides jõuda inimlikuma ja õnnelikuma ajaloo lätteni.
Eelmise aasta lõpul esilinastus Imbi Paju film „Soome lahe õed“, mis käsitles Soome lotade (Soome omaaegsed naiskodukaitsjad – Lotta Svärdi liikmed) ja Eesti naiskodukaitseliikumise ajalugu. Mõlemad pidid oma tegevuse Nõukogude Liidu nõudel lõpetama – Eestis 1940.a. ja Soomes 1944.a. ). Soome filmitegijate sõnul oli neil raske seda osa soome naiste ja sõja ajaloost käsitleda, sest lotade ühendus oli Kremli nõudel pärast sõda kuulutatud fašistlikuks organisatsiooniks ja Soome äärmusvasakpoolsed intellektuaalid asusid seda müüti kinnistama, kusjuures Soome ametlik konsensuspoliitika toetas neid. Soome filmitegijate ja ajaloolaste esinemistest tõusis esile, et ka Soomes oli ajaloost rääkimist takistanud hirm märgistamise ja karistuse ees.
60 aasta möödumisel küüditamisest ilmus artiklitekogumik (koos Sofi Oksaneniga) „Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see saadakse tagasi“, millega taheti meenutada kuuekümne aasta taguseid küüditamise sündmusi ja sovetiseerimise olemust. Jarmo Virmavirta on sellesse raamatusse suhtunud külalt kriitiliselt, arvates, et see ei lisanud uut, kuid huvi raamatu vastu on siiski olnud suur. Raamatu esitlemise ajal püüdsid Kremli-meelsed tegelased levitada raamatu sisu kohta valet nii Venemaa kui ka Iisraelis tegutsevas Wiesenthali keskuse suunas, kohale tulid vene äärmuslased, kes väitsid, et küüditamine oli eksootiline reis huvitavale maale, mis oli küll eestlastele vaevaline, kuid igati põhjendatud, samuti väitsid nad, et Eesti pole kunagi olnud okupeeritud. Selles kõiges ei olnud midagi uut, kuid esitletava artiklite kogumiku 34 Eestist, USA-st, Venemaalt ja Soomest pärit autorit kummutasid need väited.
***
Imbi Paju on veendunud, et saavutamaks esitatavale käsitlusele mõistmist, tuleb leida inimeste kogemusest üles üldinimlik. Kunstnikud ja luuletajad võivad teha oma loomingu kaudu kõige kulunumad fraasid julmadest tegudest nähtavaks ja tuntavaks. Nii võib kunstniku poolt nähtu ja edastatu muutuda sarnaseks röntgeniaparaadiga, mis valgustab läbi meie sisemised eetilised konstruktsioonid ja paneb mõtlema, kuidas me käituksime ebainimlikes olukordades, nendes olukordades, kui mängu tuleb enese ja teise inimese reetmine.
Nii võib kunstnik muuta vaadet ajale ja sundida kaasa mõtlema. Muutuda eneselegi ootamatult terapeudiks - ja oleneb inimesest, kas tal on julgust sellega liituda.
Meil on pikka aega valitsenud arusaam, et valusatest asjadest rääkimine on kuidagi alandav. Nüüd, pärast taasiseseisvumist, on räägitud pigem sellest, kuidas vägivaldse riigikorraga toime tuldi ja kuidas see üle kavaldati, kuid vaja on rääkida ka leinast, kaotusvalust ja hirmust. See, kes kardab eriti valusatest asjadest rääkida, jääb ohvriks igavesti, niisugune on Imbi Paju veendumus.

Lõpetan mõttega Rauno Thomas Mossi kirjutisest „Post mortem: Katõn ja meie enda tõrjutud mälestused“: „Jõuan loomuliku mõttearenduse teel selleni, mis võttis kokku Imbi Paju avatu ja viis Andrzej Wajda filmini „Katõn“: „Filme sõdadest ja inimlikest kannatustest ei tehta selleks, et arvataks nagu sellega saaks neid ära hoida, vaid selleks, et teaksime, kes me oleme, kus oleme ja miks oleme. Et meie enda olemasolu ja selle kogemine oleks lähemal täiuslikkusele nii filosoofilises kui ka täiesti pragmaatilises ja argielulises mõttes. Need kaks filmi püüavad meis äratada inimlikkust (mäletamistöö) ja selle kaudu kõigest mahavaikitust vabaneda (leinatöö). Seega on mõlema filmi puhul tegemist ääretult raske materjaliga ning blokeeringud mõlema teose suhtes, sest nad äratavad inimlikkust ja empaatiavõimet, mis muudab „inimlooma“ nõrgaks, on mõneti arusaadavad, kuid hirmutavad. Imbi Paju töödes on sees positiivne programm: julgeda meenutada, tunnistada ja vabastada. Andrzej Wajda töö eesmärk on viia vaataja tõesti sellesse maailma ning too peab ise neist kraavidest Katõni metsades välja ronima, peab kinosaalist lahkudes elama läbi nende naiste luhtunud lootuste õudu, peab jagama mõttes ellujääjate häbiväärset vaikivat tulevikku.“